See oli üks kummaline õhtu
Ma arvan, et ülejäänud on nõus, et me nägime ikka päris head välja - kui mitte muus mõttes, siis vähemalt selles osas, mis oli meie üldmulje tavaliselt kokku saades. Meeleolu oli ülev ja väiksese südamevärina juures tundus, et olime challengiks valmis - vaja oli minna kohta, kus varem pole käinud ja asuda suhtlusesse kellegi meeldivaga, kellel oleks ka muidu potensiaali.
Mina olen see krooniline ajapuuduses osaleja nii et sel ajal, kui ülejäänud 2 olid valmis, ajasin mina veel asju järgmise päeva kanuumatkaks. Mul lihtsalt jääb kõik viimasele hetkele. Niisiis kui väike välimuse värskendus oli tehtud - tenniste asemel kontsad ja 10 min meiki igapäevase ilme asemel - korjasin ülejäänud bande auto peale ja suundusime koos poodi, kust ma saaks spordikoti ja külmakoti.
Spordikoti otsinguil sattusime juba kogemata esimese katsejänese otsa, kes küll eriti julgustav oma suhtumisega polnud, aga naerda sai ikka. Nimelt ajas Jans teise ostja sassi saalitöötajaga, aga arutles selle üle nii kõvasti, et teema peategelane ise ka kuulis ja võttis sõna. Kuidagi terav inimene ja ei ütleks, et see tüüp mingit moodi potensiaalne oli, kuid me läksime õhtu vaimus siiski edasi ja kaasasime ta ajutiselt oma külmakoti otsingusse. Ta polnud huvitatud. Midagi ta kommenteeris küll mornilt, aga ma jään oma väite juurde. Mingi põhiviisakus või sõbralikkus võiks inimesel olla, aga no ehk tal oli juba naine kuskil olemas ja mõtles, et pole vaja enam pingutada....
Meil oli lõbus. Lootsime, et ülejäänud õhtu möödub meeldivamate väljavaadetega.
Jõudsime vahepeal selgusele oma variantides kohtadest, kus pole käinud - RP9 sai meie esimeseks, sest Jans polnud seal käinud. Jalgpalliõhtu. Joogid olid head, söök... sai liiga kiiresti otsa. Mehed....
Seal me vist ei suutnud kellegagi kontakti luua, tegelesime rohkem omavahel jutustamise ja naermisega, et vahepealset aega tasa teha või hinnata ühe või teise meestepirtsakust ja senist blogikogemust. Lootsin pisut näha ühte juba varasemast silma jäänud kenade pruunide silmadega ettekandjat, kellega oleks küll jutule proovinud saada, aga just sel õhtul polnud teda tööl.
Aeg läks edasi ja kuna challenge tahtis läbimist, tippisime edasi. Ja tagasi. Ja siis veel siin-seal. Ainsad potensiaalsed olid üsna purjakil vene mehed, kes vist Vabankist olid äsja välja saanud, aga seal oli küll potensiaalni vaid nende endi silmis ja meie end meeleheitel ei tundnud. Vähemalt mitte nii väga :D
Tegime väikse istumispausi ... mingis kohas, kus ma käinud polnud ja mille nime ma kuidagi ei mäleta, aga mida ülejäänud 2 osalist nimetasid Tartu popimaks.... Lokaal??? Pokaal? Äkki midagi sellist :S Kuna meil oli alkovaba õhtu, siis sellel rindel seal väga valikut polnud. Võtsime need so-so joogid kaasa ja liikusime taas linna poole. Kohe nurga taga olid Shootersi turvamehed, kes tundusid huvitav saak ka muus mõttes, kui paljas asjaolu, et nad ei saa kuhugi minna. Meie kõige julgem ja nahaalsem liige astus ligi (ülejäänud 2 üritasid pingsalt kuid mitte liiga innukalt mitte maha jääda) ja tutvustas end, ning meie põhieesmärki. Nagu ikka vene rahvusest mees oli tunduvalt soojema ja sõbraliku suhtumisega ja kui oleksime asja varem ette võtnud, oleks ehk pikemaltki jutustama jäänud, aga kuna teine, eesti mees, oli pea sama morn nagu meie külmakoti "ostuabi", siis pikalt ei vestelnud. Liiatigi tabas Jansi vist paanikahoog, sest häälekate taganemisteed mitte võimaldavate vabanduste taustal kadusime sealt kiiremini, kui võiks arvata munakive ja kontsakingi kokku kalkuleerides.
Ikkagi, done. Olime julgemad, kui muidu, aga samas vähem julged....ei teagi kas asi jäi valikute piiratuse või meie oma tagasihoidlikkuse taha.
Nüüd ootas ees öine matkavarustuse pakkimine, et hommikul 8 ajal Läti poole ajama panna... jeeeei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar