Juba üle poole aasta on möödas meie vallaliste challengist. Kuigi me kõiki ülesandeid ei täinud ning ka mitte tagant järgi, siis mina pean möönma igaljuhul küll, et oli üks edukas ettevõtmine. Vaat see pimekohting, mille mulle mu challengi kaasosaline korraldas.. ma pole sellest ajast saadik enam vallaline. Ehk siis! Leidsin oma printsi.
Ja mitte lihtsalt niisama üks tüüp, vaid müstikat või maagiat või .. mida iganes lisab loole ka tõsiasi, et me elasime peaaegu 4 aastat samas majas, samal korrusel, samas trepikojas, ühesõnaga oli kunagi naabrimees noh! Ma siiani mõnikord mõtlen, kuidas elud ikka käivad üksteisest mööda ja vahel jäävadki mööda käima ja vahel põimuvad ja vahel põimuvad nii, et me seda isegi ei tea. Mina teda mäletasin, aga tema mind mitte, mis on mulle mõistmatu. Kuidas sa oma naabreid kasvõi nägupidi ei tea?! Aga see selleks. Mehed ongi mõnikord imelikud.. :)
Minu vallalise periood õpetas, et Tinderist normaalset ja head ja minuga sarnaste väärtustega inimest leida on raske. Umbes 20st mehest 2 on seda. Ja kui palju aega peab selle peale kulutama, et need normaalsed üles leida. Raiun võibolla tsipa karmilt.. normaalne ja mitte normaalne.. aga laias laastus asjalood nii on. Need, kellega ma kohtusin või rohkem suhtlesin kirjateel.. kõik on kindlasti toredad inimesed, kuid ükski neist polnud peika kandidaat. Ja inimesed ongi erinevad ja kõigiga ei klapi jne jne. Thats ok! Kuna ma olin harjunud suhtlema meestega, kes hakkasid netiteel või ka päriselus käsi püksi ajama, siis polnud ma ka oma pimekohtingu kaaslase aktsiaid eriti kõrgele seadnud. Juu ta sama masti ole. Aga ei olnud. Võin öelda, et see oligi asi, mis mind võlus. Eks kompotis ole kõike muudki, kuid kuna käe püksi ajamise teema häiris mind teiste meeste puhul, siis ma olin tõesti meeldivalt üllatunud. Kas pole imelik. Tervelt kuu aega ei ajanud lausa käsi püksi! KAS POLE IMELIK?!
Tee minu südamesse oli lihtne.. ära fakk aja oma fakking kätt mulle püksi.
Igatahes, oli see vallalise põli üks põnev seiklus, kuid kellegagi koos seiklusi jagada on veel põnevam!
Ciao!
30.PÄEV! fun, fun, fun
Spend today trying to have as much fun as possible, and don't worry about your relationship status.
Tadaaa! Täpselt 30 päeva tagasi alustasime challengiga. Selle aja sisse on jäänud paaaljjuuu ägedat, uut ja ootamatut.
NB! Blogi kirjutamine jätkub tegemata ülesannete näol! Keegi meist küll tanu all pole, kuid kindlasti oleme oma härra õigetele oluliselt lähemal.
Keegi ananüümik kirjutas kommentaari, et me võiksime kasvõi natukenegi oma jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Tema sõnastus oli muidugi koledam. Mulle koledusi korrata ei meeldi. Igaljuhul, ma olen ka seda meelt, et me pole viimasel ajal kuigi aktiivsed challengi täitjad olnud. Päris paljud ülesanded on tegemata jäänud erinevatel põhjustel. Blogi lugemine pole kindlasti enam nii põnev. Usun.
Pingutanud oleme aga küll ning ma ei nõustu mitte üldse selle väitega nagu me võiksime kasvõi "natukene jalgu tagumiku alt välja tõmmata". Need jalad on sealt alt päris tihti välja tõmmatud, aga tuleb veel pingutada. Üks asi on ära teha ja saada nö linnuke kirja, aga fun on ka tähtis. Tähtsamgi et. Mõni ülesanne on tõesti nõme ning nõuab rohkem kui teine, aga ma olen seda meelt, et ootamatud situatsioonid ja kogemused on tekkinud just sealt, kus neid kõige vähem oleme oodanud. Igaljuhul teeme me tegemata tööd ära!
Seda challengit pole mõtet üksi teha. Need ajad, kui ma pole jaganud challengi kaasosalistega omavahel kogemusi või üheskoos väljas käinud ülesandeid täitmas.. on nii igavad ja motivatsiooni vaesed olnud, seltsis ikka segasem. Üksteisele korraldasime pimedeite, laulsime karaokel, tutvusime võõrastega, julgustasime üksteist võõrastele tel.nrit jagama (muide, mul veel tegemata..). Ma arvan, et sõbrannadena oleme ka rohkem teada saanud teineteisest, vähemalt mina neist, sest nemad on õed omavahel ja nagunii teavad kõike. Ma küll ei tea, kas ma olen rohkem avatud raamat olnud :D
Üks suurimaid asju, mida ma õppinud olen selle challengi juures ja üldse deitimistega seoses, on iseendaks jäämine. Ma usun, et see tuleb mul aina paremini välja. Oma minevikust pole kunagi saladust teinud. On vist kahte sorti inimesi. Ühed, kes ei taha teada teise inimese minevikust ning ise ka ei kipu jagama ning teine sort peab mineviku jagamist oluliseks. Ma kuulun kindlasti viimaste hulka. Mu esimene pikk kooselu oli esimest sorti inimesega, kes ei tahtnud kuulda ega rääkida. Teises pikemas suhtes toimus aga väga palju jagamist, täiesti piiritult. See loob sügavuse, aga ma polnud õppinud lahti laskma, seega.. mingid lood või asjad, mida teine rääkinud oli, hakkasid mu peas elama, kui elutuuled rohkem räsisid. Toimus korralik üle mõtlemine jms. Nagu alati, on tasakaal parim ka siin.. mingisuguse mõistliku filtriga mineviku jagamine on super. Ja minu iseendaks jäämise juures on aus tunnistus, et ma tihti kardan iseennast, kuid õpin sellega toime tulema. Minu minevik on mind kujundanud ja kogemusi jaganud ning mulle on tähtis, et inimene, kellele huvi pakun, teab, kes ma olen ning saab aru, kust tulevad mingid teemad või asjad. See kehtib ka vastupidi, ka mina tahan teada ja mõista. Ja ma olen mina ise koos oma mustade nurgatagustega, need on osa minust.
Üks paradoksi kalduv küsimus on alati. Kas armastust peaks otsima või ta juhtub ise?
Mulle tundub, et sellise elutempo juures nagu me kõik elame ning ühiskonna mentaliteedis.. ei juhtu ise enam suurt midagi. Kõik tuleb teenida ja kasvõi vähekenegi pingutada. Tõesti, meie vanemate ajal korraldati kõik ära, alates haridusest kuni tööni, elupaigani ja oma mehe ning naise valikuga oldi hambad ristis surmani. Enam see ei tööta. Kui suur on tõenäosus, et üksiku inimese igapäevase kindlaks kujunenud traiektoorile satub üks vastassoost inimene, kes ISE initsiatiivi üles näitab? Kui avatud üldse on inimene, kes oma traiektooril käib i g a p ä e v, astumata spontaansusesse? Ma ei usu, et selline üldse näeb, et keegi huvi üles näitab, kui palju ta ise märkab.. endapoolsest initsiatiivist rääkimata. Loomulikult tuleb tegutseda ja olla avatud, eelkõige viimast. Avatud. Ma ei tea, kas sulle meeldiks inimene, kes käed ristis oma nina ette vahib ning aina toriseb elu üle? Ja samas igatseb ta paarilist ning peab kõiki mehi sigadeks või naisi ussideks, sest keegi tema nimel ei pinguta. Suhtumine.
Armastus võib juhtuda, aga paar korda elus kui sedagi. On ka inimesi, kellel ei juhtugi ja nad ise ka ei pinguta, et juhtuks. See on väga väga väga väga kurb. Muidugi, ei saa kellegi eest rääkida, võibolla ollakse rahul ja õnnelik.
Ja siis on inimesi, kes arvavad, et kõigist armastuse kandidaatidest on kuskil keegi veel parem, kuskil on see aas rohelisem. No pagan. Ei ole ikka küll! Ma loodan, et üks challengi kaaslane sai sellest aru... :)
Challengi kaasosalisest rääkides, siis üks neist oli see tülpinud naine, kes pidas 90% maailma meestest jobudeks. 99,5% talle liginenud meestest ta tõrjus. Ja ta polnud õnnelik kõige selle juures.
Challengi ajal aga muutus ta täiesti. Ülilahe. Mu lemmiksituatsioonid challengi ajal olid, kuidas ta püüdis endale sisendada: "Kõik mehed pole jobud", põhimõtteiselt iga kord, kui kuhugile pubisse vms sisse astusime. Potentsiaali on!
Teine kaasosaline on jäär, sry, et toon sisse sellise asja nagu horoskoop, aga see on oluline märkus. Jäärad on korralikud purikad. Ma TEAN, millest ma räägin.. mu mõlemad eksmehed on jäärad. :D
Ühesõnaga, see jäärast kaasosaline on jääradele kohaselt kindla arvamuse ning teadmisega, mida ta ise tunneb ning tahab, sealjuures arvab ta ka teadvat, mida teine inimene tunneb või mõtleb. Ei ole olemas "aga äkki".. Pärast ühte selle teemalist chatti andis ta teada, et tema eluarmastuse kandidaat sai võimaluse, sest ta hakkas mõtlema mu jutu peale. KUHU me selle risti nüüd teeme?! :D Jah, ma võtan kogu au ja uhkuse enda peale, kuigi vestluses oli kolm osalist, aga kolmas ei saanud ära märgitud, seega.. kogu aupaiste kuulub mulle, sest siiski jäär.
Ja mina?
Ma olen väga mugav inimene ja kohati ehk ka liiga laisk, seega viimased paar kuud olen seda korralikult lõhkunud. Aktiivsus on loomulikult võtmesõna. Esimene kuu pärast lahkuminekut võtsin endale lisatööd juurde vabadeks päevadeks, et mitte jääda soiku, siis challengi ajal olen pigem sotsiaalses mõttes aktiivne olnud. Palju suhelnud, olnud uutes situatsioonides ning püüdnud võimalikult vähe hirmudele voli anda. Tutvnud uute inimestega ja olnud avatum. Inimesed on tõesti ägedad, umbes sarnane periood oli mul ka esimest pikemast suhtest lahkumineku järel, kuid olulisel destruktiivsem, nii et selles osas on mul hea meel, et olen parem inimene.
Ma lugesin .. ühest raamatust.. ei mäleta enam, millisest.. aga parem kolme aasta jooksul kolm lõhki läinud suhet kui kolm aastat üksinda olemist. Miks? Sest suhetest õpid rohkem kui üksinda oma rutiinis kulgedes. Oluliselt turvalisem on üksinda ja kindlasti mingisuguse aja peale saab sellest mõnus turvatsoon, kus õpitakse elama mõttega, aga ükskord tuleb keegi.. Ja see ükskord on võibolla 10 aasta pärast. Selles mõnusas turvalises üksinduses ei õpi suurt midagi. Loomulikult, üksinda võiks ka olla, mitte hüpata ühe juurest teise juurde, aga miks peaks olema eesmärk ÕPPIDA üksinda olema? Kui me oleme sotsiaalsed olendid, igatseme romantilis suhteid, seksi, jagamist, kuuluvust, pere, järglasi, kodu loomist, ühtusts. Miks pagana pärast me peame õppima üksi olema, kui me eesmärk pole jäädagi üksi?!
Ma usun, et ma olen selle oskuse omandanud, aga see pole tähendanud 0 suhtlust vastassooga. Miks muidu on olemas mees JA naine, sest koos on tervik. Ma tean, et osadele naistele käib uhkuse pihta tunnistamine, et vajatakse meespoolt. Ka mulle on see mõnikord probleemne. Mu eksmees on kunagi öelnud, et ma ei lasknud mingites situatsioonides tal mees olla. Eks ma siis püüa.. mul on paar elektripistikut katki ning segisti lekib ja põrandaliist on lahti ning korteri ukse lukk veidi jebib. Ootan siis meest.
Pärast viimast lahkuminekut justkui arvasin ma.. nüüd pean võtma kogu aja endale ja lapsele. Hullult hakkama endasse süübima ja mediteerima ja joogasse minema ning lehti puudel jälgima jms. Õnneks käin ma psühholoogi juures, kes mu mõngingad äärmustesse minevad mõttekäigud toob normi tasemele tagasi. Ta küsis väga lihtsalt: mida ma tahan. Endale pean ma meelde tuletama tihtipeale, et võiksin segastes olukordades just nii ka enda käest küsida.
Tahtsin teada saada, millised mehed olemas on, kuidas keegi elab või elanud on, mida nad hindavad, millega tegelevad, mis nendega toimub. Aga tahtsin ka tähelepanu ja tunda, et ma pakun kellelegi huvi. Tahtsin ärevust, liblikaid, jalust nõrgaks võtmist, palju õnnehormoone, armuda. Loomulikult kunagi ka siduvamaid asju nagu abielu, lapsi, ühist kodu jms, aga enne seda peab palju muud juhtuma.
Tänane challenge on mul hästi välja kukkunud!
Hommikul magasin kaua, sest töölt on vaba. Tegin pannkooke koos lapsega ja sõime koos laua taga (!) ning asusin blogisse seda sissekannet kirjutama, tema lippas õue pikniku pidama koos oma sõbrannaga. Loomulikult kordagi pole ma muretsenud oma suhtestaatuse üle, ma pole selle pärast üldse muretsenudki. Hoopis teine lugu on kindlasse suhtesse minek, sest ma ei tee seda lihtsalt ja tekivad mingisugused vastakad tunded seoses vabadusega.
Tuli üks pikk postitus, sest ma olen viimase nädala tegelenud peamiselt asjalike asjadega ja täna võtsin päeva täiesti endale (ja natuke ka lapsele :D) ning tegelenud ainult meeldivate tegevustega. Väga fun on ka mitte jälgida kella ning mitte lubada end igale poole.
Lihtsalt. Olla.
Ja lihtsalt elada avatult ning teha asju, mida pole kunagi varem teinud.
Tadaaa! Täpselt 30 päeva tagasi alustasime challengiga. Selle aja sisse on jäänud paaaljjuuu ägedat, uut ja ootamatut.
NB! Blogi kirjutamine jätkub tegemata ülesannete näol! Keegi meist küll tanu all pole, kuid kindlasti oleme oma härra õigetele oluliselt lähemal.
Keegi ananüümik kirjutas kommentaari, et me võiksime kasvõi natukenegi oma jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Tema sõnastus oli muidugi koledam. Mulle koledusi korrata ei meeldi. Igaljuhul, ma olen ka seda meelt, et me pole viimasel ajal kuigi aktiivsed challengi täitjad olnud. Päris paljud ülesanded on tegemata jäänud erinevatel põhjustel. Blogi lugemine pole kindlasti enam nii põnev. Usun.
Pingutanud oleme aga küll ning ma ei nõustu mitte üldse selle väitega nagu me võiksime kasvõi "natukene jalgu tagumiku alt välja tõmmata". Need jalad on sealt alt päris tihti välja tõmmatud, aga tuleb veel pingutada. Üks asi on ära teha ja saada nö linnuke kirja, aga fun on ka tähtis. Tähtsamgi et. Mõni ülesanne on tõesti nõme ning nõuab rohkem kui teine, aga ma olen seda meelt, et ootamatud situatsioonid ja kogemused on tekkinud just sealt, kus neid kõige vähem oleme oodanud. Igaljuhul teeme me tegemata tööd ära!
Seda challengit pole mõtet üksi teha. Need ajad, kui ma pole jaganud challengi kaasosalistega omavahel kogemusi või üheskoos väljas käinud ülesandeid täitmas.. on nii igavad ja motivatsiooni vaesed olnud, seltsis ikka segasem. Üksteisele korraldasime pimedeite, laulsime karaokel, tutvusime võõrastega, julgustasime üksteist võõrastele tel.nrit jagama (muide, mul veel tegemata..). Ma arvan, et sõbrannadena oleme ka rohkem teada saanud teineteisest, vähemalt mina neist, sest nemad on õed omavahel ja nagunii teavad kõike. Ma küll ei tea, kas ma olen rohkem avatud raamat olnud :D
Üks suurimaid asju, mida ma õppinud olen selle challengi juures ja üldse deitimistega seoses, on iseendaks jäämine. Ma usun, et see tuleb mul aina paremini välja. Oma minevikust pole kunagi saladust teinud. On vist kahte sorti inimesi. Ühed, kes ei taha teada teise inimese minevikust ning ise ka ei kipu jagama ning teine sort peab mineviku jagamist oluliseks. Ma kuulun kindlasti viimaste hulka. Mu esimene pikk kooselu oli esimest sorti inimesega, kes ei tahtnud kuulda ega rääkida. Teises pikemas suhtes toimus aga väga palju jagamist, täiesti piiritult. See loob sügavuse, aga ma polnud õppinud lahti laskma, seega.. mingid lood või asjad, mida teine rääkinud oli, hakkasid mu peas elama, kui elutuuled rohkem räsisid. Toimus korralik üle mõtlemine jms. Nagu alati, on tasakaal parim ka siin.. mingisuguse mõistliku filtriga mineviku jagamine on super. Ja minu iseendaks jäämise juures on aus tunnistus, et ma tihti kardan iseennast, kuid õpin sellega toime tulema. Minu minevik on mind kujundanud ja kogemusi jaganud ning mulle on tähtis, et inimene, kellele huvi pakun, teab, kes ma olen ning saab aru, kust tulevad mingid teemad või asjad. See kehtib ka vastupidi, ka mina tahan teada ja mõista. Ja ma olen mina ise koos oma mustade nurgatagustega, need on osa minust.
Üks paradoksi kalduv küsimus on alati. Kas armastust peaks otsima või ta juhtub ise?
Mulle tundub, et sellise elutempo juures nagu me kõik elame ning ühiskonna mentaliteedis.. ei juhtu ise enam suurt midagi. Kõik tuleb teenida ja kasvõi vähekenegi pingutada. Tõesti, meie vanemate ajal korraldati kõik ära, alates haridusest kuni tööni, elupaigani ja oma mehe ning naise valikuga oldi hambad ristis surmani. Enam see ei tööta. Kui suur on tõenäosus, et üksiku inimese igapäevase kindlaks kujunenud traiektoorile satub üks vastassoost inimene, kes ISE initsiatiivi üles näitab? Kui avatud üldse on inimene, kes oma traiektooril käib i g a p ä e v, astumata spontaansusesse? Ma ei usu, et selline üldse näeb, et keegi huvi üles näitab, kui palju ta ise märkab.. endapoolsest initsiatiivist rääkimata. Loomulikult tuleb tegutseda ja olla avatud, eelkõige viimast. Avatud. Ma ei tea, kas sulle meeldiks inimene, kes käed ristis oma nina ette vahib ning aina toriseb elu üle? Ja samas igatseb ta paarilist ning peab kõiki mehi sigadeks või naisi ussideks, sest keegi tema nimel ei pinguta. Suhtumine.
Armastus võib juhtuda, aga paar korda elus kui sedagi. On ka inimesi, kellel ei juhtugi ja nad ise ka ei pinguta, et juhtuks. See on väga väga väga väga kurb. Muidugi, ei saa kellegi eest rääkida, võibolla ollakse rahul ja õnnelik.
Ja siis on inimesi, kes arvavad, et kõigist armastuse kandidaatidest on kuskil keegi veel parem, kuskil on see aas rohelisem. No pagan. Ei ole ikka küll! Ma loodan, et üks challengi kaaslane sai sellest aru... :)
Challengi kaasosalisest rääkides, siis üks neist oli see tülpinud naine, kes pidas 90% maailma meestest jobudeks. 99,5% talle liginenud meestest ta tõrjus. Ja ta polnud õnnelik kõige selle juures.
Challengi ajal aga muutus ta täiesti. Ülilahe. Mu lemmiksituatsioonid challengi ajal olid, kuidas ta püüdis endale sisendada: "Kõik mehed pole jobud", põhimõtteiselt iga kord, kui kuhugile pubisse vms sisse astusime. Potentsiaali on!
Teine kaasosaline on jäär, sry, et toon sisse sellise asja nagu horoskoop, aga see on oluline märkus. Jäärad on korralikud purikad. Ma TEAN, millest ma räägin.. mu mõlemad eksmehed on jäärad. :D
Ühesõnaga, see jäärast kaasosaline on jääradele kohaselt kindla arvamuse ning teadmisega, mida ta ise tunneb ning tahab, sealjuures arvab ta ka teadvat, mida teine inimene tunneb või mõtleb. Ei ole olemas "aga äkki".. Pärast ühte selle teemalist chatti andis ta teada, et tema eluarmastuse kandidaat sai võimaluse, sest ta hakkas mõtlema mu jutu peale. KUHU me selle risti nüüd teeme?! :D Jah, ma võtan kogu au ja uhkuse enda peale, kuigi vestluses oli kolm osalist, aga kolmas ei saanud ära märgitud, seega.. kogu aupaiste kuulub mulle, sest siiski jäär.
Ja mina?
Ma olen väga mugav inimene ja kohati ehk ka liiga laisk, seega viimased paar kuud olen seda korralikult lõhkunud. Aktiivsus on loomulikult võtmesõna. Esimene kuu pärast lahkuminekut võtsin endale lisatööd juurde vabadeks päevadeks, et mitte jääda soiku, siis challengi ajal olen pigem sotsiaalses mõttes aktiivne olnud. Palju suhelnud, olnud uutes situatsioonides ning püüdnud võimalikult vähe hirmudele voli anda. Tutvnud uute inimestega ja olnud avatum. Inimesed on tõesti ägedad, umbes sarnane periood oli mul ka esimest pikemast suhtest lahkumineku järel, kuid olulisel destruktiivsem, nii et selles osas on mul hea meel, et olen parem inimene.
Ma lugesin .. ühest raamatust.. ei mäleta enam, millisest.. aga parem kolme aasta jooksul kolm lõhki läinud suhet kui kolm aastat üksinda olemist. Miks? Sest suhetest õpid rohkem kui üksinda oma rutiinis kulgedes. Oluliselt turvalisem on üksinda ja kindlasti mingisuguse aja peale saab sellest mõnus turvatsoon, kus õpitakse elama mõttega, aga ükskord tuleb keegi.. Ja see ükskord on võibolla 10 aasta pärast. Selles mõnusas turvalises üksinduses ei õpi suurt midagi. Loomulikult, üksinda võiks ka olla, mitte hüpata ühe juurest teise juurde, aga miks peaks olema eesmärk ÕPPIDA üksinda olema? Kui me oleme sotsiaalsed olendid, igatseme romantilis suhteid, seksi, jagamist, kuuluvust, pere, järglasi, kodu loomist, ühtusts. Miks pagana pärast me peame õppima üksi olema, kui me eesmärk pole jäädagi üksi?!
Ma usun, et ma olen selle oskuse omandanud, aga see pole tähendanud 0 suhtlust vastassooga. Miks muidu on olemas mees JA naine, sest koos on tervik. Ma tean, et osadele naistele käib uhkuse pihta tunnistamine, et vajatakse meespoolt. Ka mulle on see mõnikord probleemne. Mu eksmees on kunagi öelnud, et ma ei lasknud mingites situatsioonides tal mees olla. Eks ma siis püüa.. mul on paar elektripistikut katki ning segisti lekib ja põrandaliist on lahti ning korteri ukse lukk veidi jebib. Ootan siis meest.
Pärast viimast lahkuminekut justkui arvasin ma.. nüüd pean võtma kogu aja endale ja lapsele. Hullult hakkama endasse süübima ja mediteerima ja joogasse minema ning lehti puudel jälgima jms. Õnneks käin ma psühholoogi juures, kes mu mõngingad äärmustesse minevad mõttekäigud toob normi tasemele tagasi. Ta küsis väga lihtsalt: mida ma tahan. Endale pean ma meelde tuletama tihtipeale, et võiksin segastes olukordades just nii ka enda käest küsida.
Tahtsin teada saada, millised mehed olemas on, kuidas keegi elab või elanud on, mida nad hindavad, millega tegelevad, mis nendega toimub. Aga tahtsin ka tähelepanu ja tunda, et ma pakun kellelegi huvi. Tahtsin ärevust, liblikaid, jalust nõrgaks võtmist, palju õnnehormoone, armuda. Loomulikult kunagi ka siduvamaid asju nagu abielu, lapsi, ühist kodu jms, aga enne seda peab palju muud juhtuma.
Tänane challenge on mul hästi välja kukkunud!
Hommikul magasin kaua, sest töölt on vaba. Tegin pannkooke koos lapsega ja sõime koos laua taga (!) ning asusin blogisse seda sissekannet kirjutama, tema lippas õue pikniku pidama koos oma sõbrannaga. Loomulikult kordagi pole ma muretsenud oma suhtestaatuse üle, ma pole selle pärast üldse muretsenudki. Hoopis teine lugu on kindlasse suhtesse minek, sest ma ei tee seda lihtsalt ja tekivad mingisugused vastakad tunded seoses vabadusega.
Tuli üks pikk postitus, sest ma olen viimase nädala tegelenud peamiselt asjalike asjadega ja täna võtsin päeva täiesti endale (ja natuke ka lapsele :D) ning tegelenud ainult meeldivate tegevustega. Väga fun on ka mitte jälgida kella ning mitte lubada end igale poole.
Lihtsalt. Olla.
Ja lihtsalt elada avatult ning teha asju, mida pole kunagi varem teinud.
27.PÄEV! uno ja blondiin
Create a new memory at a place with nostalgic ties to an ex.
Küll neid paiku on palju. Olin juba varem ülesannet lugenud ning ette ruttavalt mõelnud, millise koha ma valiksin uue/uute mälestuste loomiseks. Kui me käisime Krooksus karaoket laulmas, siis see oli küll paik, kus me oma suhte algusajal ikka omajagu aega veetsime. Muidugi tolle paigaga on väga palju muid mälestusi samuti.. ajast, mis oli liiga tormiline, et täpsemalt kirjeldada.
Ka challengi kaaskannataja B. kohtus just Krooksus ühe oma eksiga. Kui me karaokele läksime, siis tegin nalja, et saame mõlemad ehk ühe ülesande veel täidetud ning oma eksidega seotud mälestused üle teha karaoke kogemusega.
Täna aga käisin koos ühe teise sõbranna ja paari inimesega Krooksus kaarte mängimas. Muide, istusime ka kohas, kus ma polnud kunagi istunud ja inimestega, kellega ma varem Krooksus polnud kunagi käinud ning kaarte polnud ma seal samuti mänginud. Pean mainima ka, et juhuslikult sattus mu eksmees meie mängu. Kuna me omavaheline suhtlemine ja läbisaamine on chill, siis saame vabalt ühes seltskonnas ka oldud. Kõik oli tore ja naljakas ning iga üks seltskonnast jõudis vähemelt ühe korra võiduni. Muidugi imelik ülesannet täita, kui eksmees siiski uue mälestuse osaline on. Ja ta tõesti juhuslikult sattus Krooksu. Polnud minul teadmist, et ta sinna tulla võib ega ka temal minu puhul.
Vahepeal võtsime kampa ühe blondiini.. Signe? Si.. Siiri? Igaljuhul, tallinnlanna, kes nostalgitses oma sünnilinnas. Väga purjus ja üksi. Igaljuhul, kuna ta tilbendas häirivalt ega leidnud omale kohta, siis andsin oma eksile vihje ta meie mängu hoopis sebida. (Näe, meil on täiesti okei läbisaamine.) Blondiiniga sai veel rohkem nalja, aga mingil hetkel on ka liiga purjus blondiinid nii pagana tüütud. Oeh. Blondiin läks ära pärast teist kaotust.
Minu kõige lemmikum osa õhtust saabus vahetult enne seltskonna lagunemist, kui kolm meest targutasid laste kasvatamise üle. Mitte ühelgi neist aga pole last :) Kuna ma olin vägavägaväga väsinud, siis noogutasin agaralt kaasa. Mu pisut purjus sõbranna, kes ka on ema, aga andis oma hoiakutega hagu juurde. Purjus inimesed olulisi maailma asju arutamas - priceless. Mu kainus saab iga sellise võimalusega veelgi erilisema tähenduse.
Ma usun, et järgmine kord, kui Krooksust möödun, ei käi seest läbi jõnks, mis on viimased 3,5 aastat käinud. Nüüd võiks see jõnks natukesegi teistusugune olla.
Küll neid paiku on palju. Olin juba varem ülesannet lugenud ning ette ruttavalt mõelnud, millise koha ma valiksin uue/uute mälestuste loomiseks. Kui me käisime Krooksus karaoket laulmas, siis see oli küll paik, kus me oma suhte algusajal ikka omajagu aega veetsime. Muidugi tolle paigaga on väga palju muid mälestusi samuti.. ajast, mis oli liiga tormiline, et täpsemalt kirjeldada.
Ka challengi kaaskannataja B. kohtus just Krooksus ühe oma eksiga. Kui me karaokele läksime, siis tegin nalja, et saame mõlemad ehk ühe ülesande veel täidetud ning oma eksidega seotud mälestused üle teha karaoke kogemusega.
Täna aga käisin koos ühe teise sõbranna ja paari inimesega Krooksus kaarte mängimas. Muide, istusime ka kohas, kus ma polnud kunagi istunud ja inimestega, kellega ma varem Krooksus polnud kunagi käinud ning kaarte polnud ma seal samuti mänginud. Pean mainima ka, et juhuslikult sattus mu eksmees meie mängu. Kuna me omavaheline suhtlemine ja läbisaamine on chill, siis saame vabalt ühes seltskonnas ka oldud. Kõik oli tore ja naljakas ning iga üks seltskonnast jõudis vähemelt ühe korra võiduni. Muidugi imelik ülesannet täita, kui eksmees siiski uue mälestuse osaline on. Ja ta tõesti juhuslikult sattus Krooksu. Polnud minul teadmist, et ta sinna tulla võib ega ka temal minu puhul.
Vahepeal võtsime kampa ühe blondiini.. Signe? Si.. Siiri? Igaljuhul, tallinnlanna, kes nostalgitses oma sünnilinnas. Väga purjus ja üksi. Igaljuhul, kuna ta tilbendas häirivalt ega leidnud omale kohta, siis andsin oma eksile vihje ta meie mängu hoopis sebida. (Näe, meil on täiesti okei läbisaamine.) Blondiiniga sai veel rohkem nalja, aga mingil hetkel on ka liiga purjus blondiinid nii pagana tüütud. Oeh. Blondiin läks ära pärast teist kaotust.
Minu kõige lemmikum osa õhtust saabus vahetult enne seltskonna lagunemist, kui kolm meest targutasid laste kasvatamise üle. Mitte ühelgi neist aga pole last :) Kuna ma olin vägavägaväga väsinud, siis noogutasin agaralt kaasa. Mu pisut purjus sõbranna, kes ka on ema, aga andis oma hoiakutega hagu juurde. Purjus inimesed olulisi maailma asju arutamas - priceless. Mu kainus saab iga sellise võimalusega veelgi erilisema tähenduse.
Ma usun, et järgmine kord, kui Krooksust möödun, ei käi seest läbi jõnks, mis on viimased 3,5 aastat käinud. Nüüd võiks see jõnks natukesegi teistusugune olla.
24.PÄEV! easy peasy
Häbi, häbi, häbi..
Täna on tegelikult 06.07 ja neli päeva on jäänud challengi lõpuni.
Selle sooritamine on osutunud väga keeruliseks viimasel ajal. Ma isegi ei tea, millise päeva postitust kirjutada. Aa, kaks ülesannet olen siiski selle.. ee.. nädala jooksul sooritanud? Võlad kuhjuvad.
Panen kuupäevaks õige päeva, see postitus on tagant järgi siis kirjutatud.
Ülesande täitsin õigel päeval! Uuujee!
Go out for lunch with a friend, make a pact to not talk about your love lives even ONCE.
Mõtlesin, et võiks siiski mõne ülesande ikka ära teha õigeaegselt ning tänane paistis teostatav, siis kutsusin mu töökoha läheduses elava sõbranna lõunale. Kui kokku saime, siis ennetades feilimist, mainisin talle, et ei mingeid jutte meestest. Õnnestus! Ainult, et mitu korda pidime rääkima sellest, kuidas me ei tohiks love life teemasid puudutada. Natuke oli ikka raske ka. Kui meestest rääkida ei saa, siis mis muud me teha saime.. kirusime naisi.
Päev 22. Join or start some sort of new social group, like book club or softball team!
Tehtud. Esiteks kuulun ma juba lapsepõlvest peale ühte salaklubise, mille ise lõime ja mis siiani kestab. Ma võin siin mainida vaid klubi kood nimetust SKR, kõik ülejäänu on äärmiselt konfidentsiaalne!
Teiseks liitusin ma paar kuud tagasi töö juures segakooriga, mis minu jaoks on väga suur samm, sest ma pole sotsiaalne inimene ja mul on niigi töö ja remondi ja lapse kõrvalt vähe aeg, et lihtsalt olla. Veel ühe asjaga liitumine oleks minu jaoks juba piin ja mitte enam nauding ja piinlemine ei saa olla vallalise tüdruku challengi eesmärk.
Teiseks liitusin ma paar kuud tagasi töö juures segakooriga, mis minu jaoks on väga suur samm, sest ma pole sotsiaalne inimene ja mul on niigi töö ja remondi ja lapse kõrvalt vähe aeg, et lihtsalt olla. Veel ühe asjaga liitumine oleks minu jaoks juba piin ja mitte enam nauding ja piinlemine ei saa olla vallalise tüdruku challengi eesmärk.
22.PÄEV! raamatuklubi? ei, aitäh
Join or start some sort of new social group, like book club or softball team!
Kas spordiklubi võik siia alla kuuluda? :D
Ühesõnaga, niisama mingit gruppi looma või sellistega liituma ei hakka. Küll aga. Ma liitusin eelmise aasta novembris Articuga ja .. viimased 7 kuud olen sealt lihtsalt mööda kõndinud. Suhteliselt tuimalt, ainult basseini nägemine lööb korraks hinge võbelema, sest mulle hullllult meeldib ujuda. See on ka ainus põhjus, miks spordiklubid mind ei tiri, aga basseiniga võib mind isegi meelitada küll.. jaaa.
Igaljuhul, ma küll ei käinud oma kaardil järel, KUID saatsin meili. :D AGA ma sellel nädalal ühel hommikul, enne tööd, käin ära ja äkki lähen isegi trenni.
Päev 21. Spend the evening dating yourself with a favorite film and a good dinner.
Loving this challenge!
Õnneks kipun seda tihti tegema sest see on üks minu põhi naudinguid: hubane pesa diivanil pleedi sees, pult käeulatuses, teise käe ulatuses maitsvad snäkid ja jalgade juures kaks kassi keras- Living the dream!
Täna olgu siis eriti eriline. Veedan õhtu Ly juures, tegime pastat tomati-hakklihakastmega ja magustoiduks "trummipõrin" isetehtud munajäätist. Jäätise kõrvale ostis Ly vaarikaid ja mustikaid. Tegelikult me hetkel ootame, et jäätis valmis saaks ja täpselt kell 22.00 hakkab üks hea märul, mis laseb mõttel puhata ja keelel jäätist nautida. Mõnus.
Õnneks kipun seda tihti tegema sest see on üks minu põhi naudinguid: hubane pesa diivanil pleedi sees, pult käeulatuses, teise käe ulatuses maitsvad snäkid ja jalgade juures kaks kassi keras- Living the dream!
Täna olgu siis eriti eriline. Veedan õhtu Ly juures, tegime pastat tomati-hakklihakastmega ja magustoiduks "trummipõrin" isetehtud munajäätist. Jäätise kõrvale ostis Ly vaarikaid ja mustikaid. Tegelikult me hetkel ootame, et jäätis valmis saaks ja täpselt kell 22.00 hakkab üks hea märul, mis laseb mõttel puhata ja keelel jäätist nautida. Mõnus.
21.PÄEV! deit iseendaga
Spend the evening dating yourself with a favorite film and a good dinner.
Oli pühapäev, mis möödus väga koduselt, kuid mõnusalt. Jällegi, alles päeval uurisin, et no mis siis täna kava ette näeb. Oh, klapib isegi, osaliset. Päeval vaatasin lapsega fimi ja õhtul deitisin ka veel, kuid mitte iseendaga ja film polnud ka lemmik ;D
Lisaks, kogu challengi erinevatele kasuteguritele, on mul hea meel, et konkreetselt tänu challengile olen tutvunud ühe sümpaatse inimesega. Nii et eesmärk, et oleks fun ning tõmbaks mugavustsoonist välja, on tehtud. Kogu deitimisvärk on samuti uus, ei ole eriti palju ette tulnud. Põnev!
Kuid tänase ülesande plaanin ikkagi sooritada nagu kord ja kohus, sest ma harrastan harva üksipäini filmi vaatamist ja mõnusa söögi saatel ka veel. Kõlab ahvatlevalt.
Nädal on veel challengi lõpuni!
Oli pühapäev, mis möödus väga koduselt, kuid mõnusalt. Jällegi, alles päeval uurisin, et no mis siis täna kava ette näeb. Oh, klapib isegi, osaliset. Päeval vaatasin lapsega fimi ja õhtul deitisin ka veel, kuid mitte iseendaga ja film polnud ka lemmik ;D
Lisaks, kogu challengi erinevatele kasuteguritele, on mul hea meel, et konkreetselt tänu challengile olen tutvunud ühe sümpaatse inimesega. Nii et eesmärk, et oleks fun ning tõmbaks mugavustsoonist välja, on tehtud. Kogu deitimisvärk on samuti uus, ei ole eriti palju ette tulnud. Põnev!
Kuid tänase ülesande plaanin ikkagi sooritada nagu kord ja kohus, sest ma harrastan harva üksipäini filmi vaatamist ja mõnusa söögi saatel ka veel. Kõlab ahvatlevalt.
Nädal on veel challengi lõpuni!
20.PÄEV! ilus, tark ja osav
Do something daring with today's look and spend the whole day thinking positively about yourself.
Vot selle ülesande peab küll ära tegema, aga challenge meenus alles päevapeale, siis ei osanud õigel ajal ennast häälestada.
Nii et..
..to be continued.
Järgnevad üleanded paistavad üsna lihtsad, st midagi kontimurdvat tegema ei pea. Iseendale tegevused. Aga ma olen ka võlgades osade asjadega, seega.. jõuab 10.juuliks kõik tehtud ehk ikka.
Ja ma ei tea, mis oleks see daring, mida enda välimusega teha.. kõlab natuke nagu challenge küll. Positiivselt mõtlemist aitab, kui sisendada endale kolm sõna: ilus, tark ja osav.
Nii nad räägivad. Proovib siis.
Vot selle ülesande peab küll ära tegema, aga challenge meenus alles päevapeale, siis ei osanud õigel ajal ennast häälestada.
Nii et..
..to be continued.
Järgnevad üleanded paistavad üsna lihtsad, st midagi kontimurdvat tegema ei pea. Iseendale tegevused. Aga ma olen ka võlgades osade asjadega, seega.. jõuab 10.juuliks kõik tehtud ehk ikka.
Ja ma ei tea, mis oleks see daring, mida enda välimusega teha.. kõlab natuke nagu challenge küll. Positiivselt mõtlemist aitab, kui sisendada endale kolm sõna: ilus, tark ja osav.
Nii nad räägivad. Proovib siis.
Päev 20. Do something daring with today's look and spend the whole day thinking positively about yourself.
Oi ma olen tubli olnud, ainut positiivne mõtlemine ja nothing else! Armastan ise ennast aina rohkem.
Nüüd sai siis käidud ka ühel üritusel ja seal sai tehtud ka look, ei tea nüüd, kui daring see oli aga ringi sai sellega käidud ja igapäevane see polnud:
Mul tõesti pole hetkel paremat pilti...kui tuleb, siis teen vahetuse.
Igatahes, pressisin end siis vahele laste näomaalingute laua juures! Tegelikult ma ootasin peaaegu tund aega igavusest suremas ja vaatasin kuidas kõik lapsed järjest tulid küll kassi, küll koera näoga. Ühele oli joonistatud põsepeale suur kollane elukas, keda mina pidasin tibuks aga tuli välja, et oli hoopis lõvi...Kui järg jõudis minuni suutsime Lyga veenda kunstniku loovutama oma pintslit ja Ly asus innukalt mind kaunistama. Jäin rahule.
Pulmameik, kui tanu alla saan?
Nüüd sai siis käidud ka ühel üritusel ja seal sai tehtud ka look, ei tea nüüd, kui daring see oli aga ringi sai sellega käidud ja igapäevane see polnud:
Mul tõesti pole hetkel paremat pilti...kui tuleb, siis teen vahetuse.
Igatahes, pressisin end siis vahele laste näomaalingute laua juures! Tegelikult ma ootasin peaaegu tund aega igavusest suremas ja vaatasin kuidas kõik lapsed järjest tulid küll kassi, küll koera näoga. Ühele oli joonistatud põsepeale suur kollane elukas, keda mina pidasin tibuks aga tuli välja, et oli hoopis lõvi...Kui järg jõudis minuni suutsime Lyga veenda kunstniku loovutama oma pintslit ja Ly asus innukalt mind kaunistama. Jäin rahule.
Pulmameik, kui tanu alla saan?
19.PÄEV! mälestused prügikasti
Throw out old mementos from past relationships.
No, I won't.
Miks seda peaks tegema? Hea küll, mõistan, et olnust lahti lasta, aga ma mul pole nagu selliseid asju, mis kuidagi kiivalt ahistavad vms. Ja mingisugused mälestusesemed on toredad, seega... no, i wont.
Minu meelest pole mul neid asju palju ka, vist.
Küll aga tegin mitu päeva hiljem suurema muu pahna ära viskamise. Laps otsis pärast ühte pisikest poni taga... ma parem ei hakanud mainimagi, et tegelikult likvideerisin päris palju pisikesi vidinaid.
Kunagi varem "kadus" prügikasti lima/slime, mille eest ei saa ma vist kunagi andeks, aga ma tõesti ei registreerinud ära, et tegemist võis olla väärtusliku esemega.
Huvitav, kas ma olen samamoodi oma exide asjadest lahti saanud.. ei mäleta nagu, vast ikka mitte. :)
No, I won't.
Miks seda peaks tegema? Hea küll, mõistan, et olnust lahti lasta, aga ma mul pole nagu selliseid asju, mis kuidagi kiivalt ahistavad vms. Ja mingisugused mälestusesemed on toredad, seega... no, i wont.
Minu meelest pole mul neid asju palju ka, vist.
Küll aga tegin mitu päeva hiljem suurema muu pahna ära viskamise. Laps otsis pärast ühte pisikest poni taga... ma parem ei hakanud mainimagi, et tegelikult likvideerisin päris palju pisikesi vidinaid.
Kunagi varem "kadus" prügikasti lima/slime, mille eest ei saa ma vist kunagi andeks, aga ma tõesti ei registreerinud ära, et tegemist võis olla väärtusliku esemega.
Huvitav, kas ma olen samamoodi oma exide asjadest lahti saanud.. ei mäleta nagu, vast ikka mitte. :)
Päev 19. Throw out old mementos from past relationships.
Ma kardan, et ma muutun selle ülesande valguses aina igavamaks ja igavamaks. Ei ole mul kellestki loobuda, ega kedagi taga igatseda ega kellegagi suhtlust katkestada. Pole ka asju, mida ära visata.
Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes asju alles hoiaks, ei suhetes ega ka argiselt. Peaaegu igal kuul viin midagi uuskasutuse. Nii, ei ole ka mul mingit erilist exide karpi, mille sisu vahel nostalgiaga välja tõsta ja imetleda.
Ma olen alles jätnud täpselt kolm asja oma kõige eelmiselt kaaslaselt aga neid ma ära ei viska. Üks on südamekujuline hõbedast medaljon, üks on must kokteili kleit ja üks on käsitööshokolaad. Need ei ole asjad, mida ära visata, eriti kuna lahkusime üksteisest sõpradena ja suhtleme sõbralikult siiani. Tõesti, ei ole mingeid varjatuid tundeid, lihtsalt ilus mälestus.
A, ja ühest ammusest armusuhtest on alles ka käsitsi kirjutatud armastuskiri, mis potsatas minu postkasti ja mida hoian alles lihtsalt seetõttu, et on väga äge, kui keegi tänavapäeval võtab vaevaks käsitsi oma tunded kirja panna ja need postiga teele saata. Näitan kunagi lastelastele.
Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes asju alles hoiaks, ei suhetes ega ka argiselt. Peaaegu igal kuul viin midagi uuskasutuse. Nii, ei ole ka mul mingit erilist exide karpi, mille sisu vahel nostalgiaga välja tõsta ja imetleda.
Ma olen alles jätnud täpselt kolm asja oma kõige eelmiselt kaaslaselt aga neid ma ära ei viska. Üks on südamekujuline hõbedast medaljon, üks on must kokteili kleit ja üks on käsitööshokolaad. Need ei ole asjad, mida ära visata, eriti kuna lahkusime üksteisest sõpradena ja suhtleme sõbralikult siiani. Tõesti, ei ole mingeid varjatuid tundeid, lihtsalt ilus mälestus.
A, ja ühest ammusest armusuhtest on alles ka käsitsi kirjutatud armastuskiri, mis potsatas minu postkasti ja mida hoian alles lihtsalt seetõttu, et on väga äge, kui keegi tänavapäeval võtab vaevaks käsitsi oma tunded kirja panna ja need postiga teele saata. Näitan kunagi lastelastele.
Üheksateistkümnes päev: mälestusesemed
See postitus tuleb küll kõige lühem. Ma ei hoia alles meeneid mälestuste pärast ja need, mis mul alles on, ei ole ära viskamiseks.
Näiteks on mul alles mu kõige esimese eksi sõjaväe nimeribad tema riietelt ja ka tema 'surnurauad' - ehk need metallist nime ja isikukoodiga tükid, mida sõjaväes kaasas kantakse. Kunagi, kui me lahku läksime, ei olnud ta nõus neid tagasi võtma - läks isegi nii kaugele, et tõi need mulle koju tagasi, kui olin need tema juurde jätnud. Ma pole neid ära visanud mitte niivõrd sentimentaalsusest, kui pigem kuna see on asi, mis ma arvan, et võiks tal endal kunagi alles olla. Kui ma kunagi peaksin ette võtma, et temaga jälle suhelda (mida pole 8 aastat juhtunud), siis plaanin need talle anda.
Siis on mul praegusest keerulise boonustega sõbrast asju... ta nimelt oli varem mu kaaslane. Me peaaegu elasime koos. Peaaegu aasta. Mul on nt üks tema T-särk. Ja nüüd viimasest külastusest jäi ka tema pusa minu kätte. Ei kavatsegi ära visata. Lisaks on ta mulle kinkinud päris mitu asja. Need on minulikud, ma ei saa neid ära visata. Ja ma vist pole ka nii emotsionaalne, et neid asju ainult temaga seostada. Kuigi ma tean täpselt, millal ja miks ma need temalt sain. Äkki me kunagi oleme ikkagi koos ... Igal juhul need jäävad.
Jälle passin selle challengiga. Aga vähemalt ma mõtlesin asja peale ;)
Päev 18. Go as long as you can without texting back your confusing friend with benefits.
Seda oleks vist raskem teha, kui mul oleks selline inimene, või õigemini, kui ma temaga aktiivselt suhtleksin ;)
Jah, ilmselt mul tegelikult on ta olemas, kui väga vaja aga viimasel ajal pole olnud vaja, nii, et ka suhtlus on null. Loodan, et niipea ei lähe ka vaja, sest olen hetkel üpris rahul omaette vaikselt kulgemisega. Vb olen liigselt oma omaette olemise mugavustsoonis kinni olnud viimastel kuudel, või terve viimase aasta aga ju on ka seda millekski vaja. Ma ei tunne, et sooviksin aktiivselt ise midagi, või kedagi otsida. Kui tuleb, siis tuleb.
Aga varuks hoian selle erilise sõbra ikka (A)
Jah, ilmselt mul tegelikult on ta olemas, kui väga vaja aga viimasel ajal pole olnud vaja, nii, et ka suhtlus on null. Loodan, et niipea ei lähe ka vaja, sest olen hetkel üpris rahul omaette vaikselt kulgemisega. Vb olen liigselt oma omaette olemise mugavustsoonis kinni olnud viimastel kuudel, või terve viimase aasta aga ju on ka seda millekski vaja. Ma ei tunne, et sooviksin aktiivselt ise midagi, või kedagi otsida. Kui tuleb, siis tuleb.
Aga varuks hoian selle erilise sõbra ikka (A)
18.PÄEV! lisaväärtusega sõbrad
Go as long as you can without texting back your confusing friend with benefits.
Nagu see oleks midagi halba?!
Okok, eks igal ühel on omad kokkulepped iseendaga ja väärtused ja piirid ja soovid ja tõekspidamised. Millegipärast arvatakse, et jube äge on, kui üks või ka kaks või ka kolm.. sõpra, kellega mõnikord hullata, milles polegi midagi halba. See on hetkeks nii lihtne, midagi püsivat ei seo. Eks muidugi, ka sellistel suhetel on omad õppetunnid või väärtused või.. juu on siis vajalikud.
Nagu me challengi kaaskannatajatega arutasime, siis jõudsime teadmiseni (NB! kaks meist), et friend with benefits pole enam teema. Kõik või mitte midagi.
Tänane ülesanne jäi tegemata, sest kõik tutvused, mis on teemasse kalduvad või on kaldunud.. olen mõndaaega tagasi juba pidurid pannud.
Ja huumorit ka ei saanud.
Adios!
Nagu see oleks midagi halba?!
Okok, eks igal ühel on omad kokkulepped iseendaga ja väärtused ja piirid ja soovid ja tõekspidamised. Millegipärast arvatakse, et jube äge on, kui üks või ka kaks või ka kolm.. sõpra, kellega mõnikord hullata, milles polegi midagi halba. See on hetkeks nii lihtne, midagi püsivat ei seo. Eks muidugi, ka sellistel suhetel on omad õppetunnid või väärtused või.. juu on siis vajalikud.
Nagu me challengi kaaskannatajatega arutasime, siis jõudsime teadmiseni (NB! kaks meist), et friend with benefits pole enam teema. Kõik või mitte midagi.
Tänane ülesanne jäi tegemata, sest kõik tutvused, mis on teemasse kalduvad või on kaldunud.. olen mõndaaega tagasi juba pidurid pannud.
Ja huumorit ka ei saanud.
Adios!
Kaheksateistkümnes päev: keerulised suhted
Täna tuleb võimalikult kaua vältida oma 'boonustega sõbra' sõnumitele vastamist.
See oli oodatust raskem. See tüüp, kelle vastu mul päriselt segased ja keerulised tunded on, kirjutas mulle ise ja üritasin terve päeva mööda vaadata sellest karjuvast number ühest, mis näitab, et 1 teade on lugemata, samas kui kõigi teistega rääkisin.
Ja siis on mu teine sõber. Temaga rääkimist ma otseselt ei vältinud. Ta ise kirjutas millalgi päris õhtupoole ja vaidlustas selle, kas ta ikka liigitub 'friend with benefits' kategooriasse - nimelt väitis ta, et kui viimasest korrast on nii kaua möödas, siis see äkki enam ei loe. Tegelikult polegi nii kaua. Ja arvestades, et ta aeg-ajalt ikka teemat algatab ja mul kohati tema vastu jälle korralik huvi tärkab, siis pigem oli ta igati sobilik selle päeva väljakutseks. Kui ma ise natuke rohkem huvi üles näitaks, siis ei oleks küsimust, kas tema nõus oleks.
Küll aga, kuna ma igatsesin oma peamist keerulist suhtluskaaslast ja mehelikku kontakti ja kindlasti midagi veel, siis hilja õhtul võttis meie vestlus ikkagi erootilisema suuna. Ma ei ole omast arust see inimene, kes oleks väga ... kogenud või teadlik chati teel seda tüüpi vestlust pidama, aga... tuli vist hästi välja. Magama läksin alles kahe ajal öösel. Nii, et vaatamata terve päeva eriti tubli olemisele, kukkus hilisõhtu välja hoopis vastupidiselt tavapärasele. Nüüd ma jälle mõtlen, et kus on küll mees, kellega ma tahaks selliseid asju kogu aeg teha? Selle asemel, et mõelda, kui hea on omada kedagi ainult siis, kui huvi tekib.
Täna ei ole challengil sellist värvi kui viimasel ajal - tundub nagu see oleks miski, mis ühel hetkel saab läbi ja siis olen ma ikka samas seisus, kus mehele lähemale ei jõua. Või lepin juba millegi vähemaga kui seni, sest seis tundub nii trööstitu. Ei tea, kas see on hea koht kuhu jõuda.
See oli oodatust raskem. See tüüp, kelle vastu mul päriselt segased ja keerulised tunded on, kirjutas mulle ise ja üritasin terve päeva mööda vaadata sellest karjuvast number ühest, mis näitab, et 1 teade on lugemata, samas kui kõigi teistega rääkisin.
Ja siis on mu teine sõber. Temaga rääkimist ma otseselt ei vältinud. Ta ise kirjutas millalgi päris õhtupoole ja vaidlustas selle, kas ta ikka liigitub 'friend with benefits' kategooriasse - nimelt väitis ta, et kui viimasest korrast on nii kaua möödas, siis see äkki enam ei loe. Tegelikult polegi nii kaua. Ja arvestades, et ta aeg-ajalt ikka teemat algatab ja mul kohati tema vastu jälle korralik huvi tärkab, siis pigem oli ta igati sobilik selle päeva väljakutseks. Kui ma ise natuke rohkem huvi üles näitaks, siis ei oleks küsimust, kas tema nõus oleks.
Küll aga, kuna ma igatsesin oma peamist keerulist suhtluskaaslast ja mehelikku kontakti ja kindlasti midagi veel, siis hilja õhtul võttis meie vestlus ikkagi erootilisema suuna. Ma ei ole omast arust see inimene, kes oleks väga ... kogenud või teadlik chati teel seda tüüpi vestlust pidama, aga... tuli vist hästi välja. Magama läksin alles kahe ajal öösel. Nii, et vaatamata terve päeva eriti tubli olemisele, kukkus hilisõhtu välja hoopis vastupidiselt tavapärasele. Nüüd ma jälle mõtlen, et kus on küll mees, kellega ma tahaks selliseid asju kogu aeg teha? Selle asemel, et mõelda, kui hea on omada kedagi ainult siis, kui huvi tekib.
Täna ei ole challengil sellist värvi kui viimasel ajal - tundub nagu see oleks miski, mis ühel hetkel saab läbi ja siis olen ma ikka samas seisus, kus mehele lähemale ei jõua. Või lepin juba millegi vähemaga kui seni, sest seis tundub nii trööstitu. Ei tea, kas see on hea koht kuhu jõuda.
Seitsmeteistkümnes päev: eetrivaikus
Nii, mis see kell nüüd on ... 0:48 - võib blogi lugeda ja kirjutada :D
Meie challenge - väldi sotsiaalmeediat. Hea ülesanne IT inimesele... Aga ma tegelikult olin päris tubli ja see oli niiii veider.
Hommikul tööle jõudes panin Facebooki tabi kinni, et isegi mingit varianti poleks näha, et keegi kirjutab vm. Telefonis oli nett väljas ja kaalusin isegi, et kas sõnumi teel peaks inimestega suhtlema... Aa, öösel kell pool 4 tegin 20 minutilise kõne oma "kolm-neli korda aastas" eksiga, hoiatades, et hommikust alates me enam ei suhtle. Seda ma parem rohkem ei kommenteeri ka....
Ainus meedium, mis mulle tänaseks välismaailmast alles jäi, oli skype.
Seda ma ei saanud välja lülitada, sest töökaaslased ja kliendikontaktid suhtlevad seal igapäevaselt. Ja poiste rumalate naljada chat töötas linkide preview pealt nii et nende napakaid nalju sain ka päeva jooksul näha/kuulda. Aga damn kuidas ma päris mõned korrad päeva jooksul tulin mõttele, mida tahtsin kohe messengeri kirjutada - ja ei saanud. Ei saanud isegi piiluda, kas keegi on mulle kirjutanud, lubadusega endale, et teksti sisu ei loe - see tundus ikka natuke petmisena. Niisiis kannatasin ära.
Õhtupoolikul, nelja ajal või nii, saabus minu vaimne päästja. Üks mu varasemalt mainitud sõpradest on mul skypes ja hakkas rääkima. Kuidagi kujunes see jutt Tinderi kogemuse võrdlemisele ja päris pikaks ajaks kandusin endalegi märkamatult töölt kõrvale, sest elasin chatti nii sisse. Istusin oma arvuti taga ja naersin kõva häälega. Mitu korda. Kui oli aeg töölt lahkuda, ütlesin tallegi, et sellega on täna kõik, sest sotsiaalmeedia on null. Sain vastu vaid nurinat, et ma niigi õhtuti ei reageeri messengeris üldse. Säh sulle siis :D.
Ülejäänud õhtu möödus süües ja kodus lae all juhtmeid taga ajades, sest tänavalt kassi päästmise tulemusena tahatuppa okupeeritud põliskassidest, oli "must õnnetus" - endise nimega "röövel" - otsustanud, et lae alla ronimine on äge ja seal juhtmete närimine mõjub füüsisele hästi. Vähemalt blogichallengile mõjub päriselt ka hästi.
Meie challenge - väldi sotsiaalmeediat. Hea ülesanne IT inimesele... Aga ma tegelikult olin päris tubli ja see oli niiii veider.
Hommikul tööle jõudes panin Facebooki tabi kinni, et isegi mingit varianti poleks näha, et keegi kirjutab vm. Telefonis oli nett väljas ja kaalusin isegi, et kas sõnumi teel peaks inimestega suhtlema... Aa, öösel kell pool 4 tegin 20 minutilise kõne oma "kolm-neli korda aastas" eksiga, hoiatades, et hommikust alates me enam ei suhtle. Seda ma parem rohkem ei kommenteeri ka....
Ainus meedium, mis mulle tänaseks välismaailmast alles jäi, oli skype.
Seda ma ei saanud välja lülitada, sest töökaaslased ja kliendikontaktid suhtlevad seal igapäevaselt. Ja poiste rumalate naljada chat töötas linkide preview pealt nii et nende napakaid nalju sain ka päeva jooksul näha/kuulda. Aga damn kuidas ma päris mõned korrad päeva jooksul tulin mõttele, mida tahtsin kohe messengeri kirjutada - ja ei saanud. Ei saanud isegi piiluda, kas keegi on mulle kirjutanud, lubadusega endale, et teksti sisu ei loe - see tundus ikka natuke petmisena. Niisiis kannatasin ära.
Õhtupoolikul, nelja ajal või nii, saabus minu vaimne päästja. Üks mu varasemalt mainitud sõpradest on mul skypes ja hakkas rääkima. Kuidagi kujunes see jutt Tinderi kogemuse võrdlemisele ja päris pikaks ajaks kandusin endalegi märkamatult töölt kõrvale, sest elasin chatti nii sisse. Istusin oma arvuti taga ja naersin kõva häälega. Mitu korda. Kui oli aeg töölt lahkuda, ütlesin tallegi, et sellega on täna kõik, sest sotsiaalmeedia on null. Sain vastu vaid nurinat, et ma niigi õhtuti ei reageeri messengeris üldse. Säh sulle siis :D.
Ülejäänud õhtu möödus süües ja kodus lae all juhtmeid taga ajades, sest tänavalt kassi päästmise tulemusena tahatuppa okupeeritud põliskassidest, oli "must õnnetus" - endise nimega "röövel" - otsustanud, et lae alla ronimine on äge ja seal juhtmete närimine mõjub füüsisele hästi. Vähemalt blogichallengile mõjub päriselt ka hästi.
Päev 17. Spend an entire day not looking at social media.
Tegelikult teadsin kohe alguses, et see ülesanne ei saa keeruline olema, sest mul on neid päevi tihti, kus pole huvi fb, insta, messengeri ja nüüd ka tinderi äppi avada. Vahel on tore terve päev lebotada, teha mõned uinakud, vaadata vanu Sexi&Linna ning Meeleheitel Koduperenaiste osi ja nosida midagi eriti maitsvat, näiteks röstsaiad võiga ning maasikatoormoosiga.
Samas tänasel päeval (nüüd juba eilsel) oleks see ülesanne võinud mulle isegi raske olla, sest vahepeal kohtasin Tinderis inimest, kellega on huvitav ja lõbus vestelda ning just tutvumise algus on see aeg, kus tahaks ju koguaeg nii väga suhelda ja üksteist paremini tundma õppida. Oleks võinud. Aga ei olnud! Sest mul oli lihtsalt nii kiire päev, et polnud aega isegi kella vaadata. Ega koduperenaisi.
Ühel korral juhtus kogematta nii, et nägin telefoni ekraanil messengeri teavitusi, sest lülitasin telefoni peale laadimist sisse ja nett oli sees. Aga ma ei andnud järele kiusatusele neid uusi sõnumeid lugeda ja lülitasin kohusetruult interneti kiirelt välja.
Alles siis, kui kell sai 22.00 tekkis kiusatus..ja kell 22.30 tekkis tõsine kiusatus, sest olin juba unine aga teadsin, et see inimene, kellega koos olin oma kiire päeva veetnud, ootas mu vastust ja kuna ta oli mulle sellel päeval tõsiselt suureks abiks olnud, siis see tundus olulisem, kui meie challenge. Suur aitähh talle veel kord! Aga ma ei tunne end põrmugi süüdi. Neid päevi on tõesti palju, kus ma olen täitsa interneti vaba, mitte ainult sotsiaalmeedia. Soovitan kõigile.
Kõrvalmärkusena, see challeng on meie kõigi kolme ellu toonud väga palju uusi ja põnevaid väljavaateid. Ei tea kuhu need viivad aga tean, et enda mugavustsoonist väljaspool elamine on meie elu palju huvitavamaks ja positiivsemaks muutnud.
17.PÄEV! sots.meedia vaba?!
Spend an entire day not loking at social media.
Ok, ilma Facebooki ja Instagramita pole raske olla üks päev. Ootamatult keeruline on aga blogiga, sest oh üllatust.. siin ma olen.
Refreshin meilboxi ja ootan, et kasvõi Selver mulle järgmise kuu pakkumised saadaks.
Ettenägelikult lülitasin neti ja wifi telefonist välja juba eelneval õhtul, et feilimist vähemalt sealtkaudu ei tuleks.
Tavaliselt olen ninapidi telefonis, kui hommikul söön ja kohvi joon. Seekord võtsin ette raamatu ning ma võin kindlalt öelda - see oli mulle oluliselt kasulikum tegevus. Raamatuks osutus "Naiseks olemise kunst", mida ma ikka aegajalt jälle kätte võtan ja loen sealt, kus parasjagu kõnetab. Põhimõtteliselt nii ma loengi raamatuid ja seetõttu pole viimased mitu aastat ühtegi ilukirjandusliku teost tarbinud, aga nad ootavad.. oma aega.
Soovitan kindlasti lugeda "Naiseks olemise kunst" raamatut igal õrnema soo esindajal, kes ühel hetkel tunneb, et on iseend kaotamas või ka juba kaotanud.
Sest ühiskond rämedalt (sorry, kole sõna, aga sobitub) pressib ning ebaloomulikust on saanud norm. Ka meeste kohta käib see.
Neile on "Kuningas, sõjamees, maag, armastaja", kuid raskesti loetav, vähemalt minule oli. Ilmselt võib ka muid veel olemas olla.
Praegu aga loe: http://alkeemia.delfi.ee/tervis/vaimne/naiseks-olemise-kunst-i-millised-on-naise-eluterved-arhetuubid?id=70617943
ja
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/kuningas-sojamees-maag-armastaja?id=69702725
A, ma ise olen tööl praegu ja pidin silmad kinni Instagrami kasutama (töö oma). Selline väike luus ka veel tänasest ülesandest. Lisaks! Youtube, sest töökohustused sunnivad, aga samuti silmad kinni.. ikka ikka.
Kell on 14:50 ning aeg liigub liiga aeglaselt...
Aga nüüd on kell 18:33 ja mul tekib aina tihendamini refleksist vajadus Messengeri vaadata. Püüan maruvaikselt olla, natukene veel. Huvitav, kas inimesed arvavad, et ma võin näiteks surnud olla, sest ma pole kauakaua online olnud?
Parampaaraa. Kell on 23:56. Ma võin 4 minuti pärast avada oma Facebooki ja jätkata ka muude sotsiaalmeedia kanalite läbi elamist.
See ülesanne oli nüüd küll üle pika aja lihtsamate killast.
Teinekordki!
Ok, ilma Facebooki ja Instagramita pole raske olla üks päev. Ootamatult keeruline on aga blogiga, sest oh üllatust.. siin ma olen.
Refreshin meilboxi ja ootan, et kasvõi Selver mulle järgmise kuu pakkumised saadaks.
Ettenägelikult lülitasin neti ja wifi telefonist välja juba eelneval õhtul, et feilimist vähemalt sealtkaudu ei tuleks.
Tavaliselt olen ninapidi telefonis, kui hommikul söön ja kohvi joon. Seekord võtsin ette raamatu ning ma võin kindlalt öelda - see oli mulle oluliselt kasulikum tegevus. Raamatuks osutus "Naiseks olemise kunst", mida ma ikka aegajalt jälle kätte võtan ja loen sealt, kus parasjagu kõnetab. Põhimõtteliselt nii ma loengi raamatuid ja seetõttu pole viimased mitu aastat ühtegi ilukirjandusliku teost tarbinud, aga nad ootavad.. oma aega.
Soovitan kindlasti lugeda "Naiseks olemise kunst" raamatut igal õrnema soo esindajal, kes ühel hetkel tunneb, et on iseend kaotamas või ka juba kaotanud.
Sest ühiskond rämedalt (sorry, kole sõna, aga sobitub) pressib ning ebaloomulikust on saanud norm. Ka meeste kohta käib see.
Neile on "Kuningas, sõjamees, maag, armastaja", kuid raskesti loetav, vähemalt minule oli. Ilmselt võib ka muid veel olemas olla.
Praegu aga loe: http://alkeemia.delfi.ee/tervis/vaimne/naiseks-olemise-kunst-i-millised-on-naise-eluterved-arhetuubid?id=70617943
ja
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/kuningas-sojamees-maag-armastaja?id=69702725
A, ma ise olen tööl praegu ja pidin silmad kinni Instagrami kasutama (töö oma). Selline väike luus ka veel tänasest ülesandest. Lisaks! Youtube, sest töökohustused sunnivad, aga samuti silmad kinni.. ikka ikka.
Kell on 14:50 ning aeg liigub liiga aeglaselt...
Aga nüüd on kell 18:33 ja mul tekib aina tihendamini refleksist vajadus Messengeri vaadata. Püüan maruvaikselt olla, natukene veel. Huvitav, kas inimesed arvavad, et ma võin näiteks surnud olla, sest ma pole kauakaua online olnud?
Parampaaraa. Kell on 23:56. Ma võin 4 minuti pärast avada oma Facebooki ja jätkata ka muude sotsiaalmeedia kanalite läbi elamist.
See ülesanne oli nüüd küll üle pika aja lihtsamate killast.
Teinekordki!
16.PÄEV! läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm
Go out with friends to a karaoke bar and sing a girl-power anthem.
Vihje taustamuusikaks: Vennaskond - Pille-Riin
Meie õnneks oli täna Krooksus karaokeõhtu, mis ideaalselt ülesandega õigel päeval sobitus. Nagu mina ikka... närvid krussis ja oleks vaid keegi meist korraks öelnud, et täna me seda ei tee, siis ma oleksin ära jooksnud küll.
Ma ei ole kunagi karaoket laulnud ega üldse ei kipu teiste ees laulma. Omaette küll. Veidi positiivsust tõi minus see, et otsustasime kolmekesi ülesande sooritada. Mingigi lootus mitte piuksugi suust välja lasta.
Krooksus ootas meid ees kamp entusiaste, kes ilmselt iga teisipäev oma tee sinna leiavad. Pakun, et just tollel päeval on ka kõige rohkem rahvast, kuigi siiski oli inimesi vähe. Õhtu edenedes melu muidugi tõusis, kuid vana Krooksu aegade tasemele ei küündinud.
Sobiva laulu leidmine tekitas tugevaid vaidlusi ning diskussioone. Valik oli meeletu.. võtsime lausa lektüüri endaga õue kaasa, sest (nagu me oleme - ikka ihu ja hingega), pidime valima just õige pala, mis tervele triole sobiks. Vaidluste tulemuseks saime Vennaskonna loo Pille-Riin.
Laulsime siis teiste kohalike staaride saatel oma hääled puhtaks ning asusime oma etteastele. Õige X-factory tunne peale ei tulnud, õnneks, sest arutasime enne, kui ikka päris untsu läheb, siis nende kohalike kuldkõride ees poleks ilmselt ka nii häbi.
Ma usun, et me olime õhtu kõige ägedamad esinejad. Seda kinnitas hetk, kui kõlasid loo kelmikamad sõnad. Oli ikka äge küll, kui mehed huilagam pistid.
Ühesõnaga, nii kabuhirmus kui ma ka enne polnud, siis kogemus oli ülivinge. Igaüks meist teab, mis tunne on oma hirmust võitu saada ning kui hea tunne pärast on. Uuuhh... võrratu.
Vihje taustamuusikaks: Vennaskond - Pille-Riin
Meie õnneks oli täna Krooksus karaokeõhtu, mis ideaalselt ülesandega õigel päeval sobitus. Nagu mina ikka... närvid krussis ja oleks vaid keegi meist korraks öelnud, et täna me seda ei tee, siis ma oleksin ära jooksnud küll.
Ma ei ole kunagi karaoket laulnud ega üldse ei kipu teiste ees laulma. Omaette küll. Veidi positiivsust tõi minus see, et otsustasime kolmekesi ülesande sooritada. Mingigi lootus mitte piuksugi suust välja lasta.
Krooksus ootas meid ees kamp entusiaste, kes ilmselt iga teisipäev oma tee sinna leiavad. Pakun, et just tollel päeval on ka kõige rohkem rahvast, kuigi siiski oli inimesi vähe. Õhtu edenedes melu muidugi tõusis, kuid vana Krooksu aegade tasemele ei küündinud.
Sobiva laulu leidmine tekitas tugevaid vaidlusi ning diskussioone. Valik oli meeletu.. võtsime lausa lektüüri endaga õue kaasa, sest (nagu me oleme - ikka ihu ja hingega), pidime valima just õige pala, mis tervele triole sobiks. Vaidluste tulemuseks saime Vennaskonna loo Pille-Riin.
Laulsime siis teiste kohalike staaride saatel oma hääled puhtaks ning asusime oma etteastele. Õige X-factory tunne peale ei tulnud, õnneks, sest arutasime enne, kui ikka päris untsu läheb, siis nende kohalike kuldkõride ees poleks ilmselt ka nii häbi.
Ma usun, et me olime õhtu kõige ägedamad esinejad. Seda kinnitas hetk, kui kõlasid loo kelmikamad sõnad. Oli ikka äge küll, kui mehed huilagam pistid.
Ühesõnaga, nii kabuhirmus kui ma ka enne polnud, siis kogemus oli ülivinge. Igaüks meist teab, mis tunne on oma hirmust võitu saada ning kui hea tunne pärast on. Uuuhh... võrratu.
Tellimine:
Postitused (Atom)