Tegelikult meie wild night algas lasagne tegemisega Brandi pool, aga kuna ma just see 1 õhtu sattusin olema workaholic, siis ... jõudsin kohale õigel ajal. St siis kui pokaalid olid väljas ja söök serveeritud. Akadeemiline poolteist tundi hilinemine või kuidas selle kohta nüüd öeldigi..
Aga et Eesti mehi kiitvad detailid välja ei jääks sellest toredast õhtust, kirjutan oma teekonnast lasagne juurde ka. Teekond oli jalutamine. Mõnisada meetrit. Tuleb välja et mõnesaja meetri jooksul on ka võimalik Eesti mehi kohata, kui oled auto maha jätnud ja kõnnid hoopis. Üks üsna joobes ... ütleme härrasmees... üritas mind jooksu pealt veenda endaga järgmisel õhtul kell 20 samas kohas kohtuma. Siis ta olevat kohvi joonud ja meil oleks millest rääkida ;)
Tegelikult, praegu ongi järgmise päeva kell 19:26 - mul oleks veel võimalik minna. No, not really...
Kõht täis, saatsime Jansi mõnetunnisele lähetusele - nüüd tuli Brandiga aega parajaks teha. Läksime tanklasse auto esitule pirni vahetama - mõtlesin, et kui ma seda olen bemaril teinud, mis see väike ford siis ära ei ole. Jube nikerdamine oli ikka :D Ok, mitte tegelikult võrreldav bemariga, aga no ikkagi. Googeldasin auto kõrval tervelt 5 minutit, siis lõin Googlile ikka käega ja mõtlesin 3 minutiga ise välja. Kõik oli ilus. Ilusad naised autoga, kapott lahti, ei ole täiesti rumalate nägudega, said pirni kätte ja läksid rahulolevalt tanklasse. Sealt saime ka õige asenduspirni täiesti iseseisvalt. Ja siis uuesti peadpidi kapoti alla. Elu oli lill! Ainult et tulepesa kate ei tahtnud enam tagasi minna. Nagu tõelised naised, rakendasime toorest jõudu.
Sellest küll kasu polnud.
Kasu oli hoopis naiseks olemisest. Sest üks linnamaasturiga mees paar autot edasi pakkus abi ja kasutas meeste toorest jõudu (ja kruvi ja kruvikeerajat ka muidugi) ja kinnitas selle manuaalselt. Tema sõber siledaks sõidetud rehvidega kõrvalautos nautis meelelahutust. Nii hea, et me polnud kaks meest hädas, whew!
Sellega ühel pool, chillisime veidi aega tanklas ja siis läksime oma kaaskannatajale järgi. Õhtu võis alata! Sellest kui humoorikas see oli, kirjutas vist Brandi juba oma mootorratturi ettevõtmisega postituses ja mina ka mingil määral eelmises postis. Nii oligi, et jalutasime ja naersime oma alkovabade jookide kõrvalt ning sobitusime päris hästi kogu esmaspäevaõhtu pidutsejate seltskonda.
Selle kogemuse pealt võin öelda veel seda, et challenge on oma töö teinud. Hasart ja adrenaliin kasvab ja julgus vist ka. Täna hommikul tööle kõndides itsitasin omaette keset tänavat, sest mõtlesin, et nüüd saan aru küll, mis vahe on elamisel nii et proovid ja ei mõtle "mis siis kui", versus lihtsalt elamisel ja ootamisel, et maailm ise võimalusi ette mängiks. I like it!
