19.PÄEV! mälestused prügikasti

Throw out old mementos from past relationships.

No, I won't.

Miks seda peaks tegema? Hea küll, mõistan, et olnust lahti lasta, aga ma mul pole nagu selliseid asju, mis kuidagi kiivalt ahistavad vms. Ja mingisugused mälestusesemed on toredad, seega... no, i wont.
Minu meelest pole mul neid asju palju ka, vist.

Küll aga tegin mitu päeva hiljem suurema muu pahna ära viskamise. Laps otsis pärast ühte pisikest poni taga... ma parem ei hakanud mainimagi, et tegelikult likvideerisin päris palju pisikesi vidinaid.
Kunagi varem "kadus" prügikasti lima/slime, mille eest ei saa ma vist kunagi andeks, aga ma tõesti ei registreerinud ära, et tegemist võis olla väärtusliku esemega.
Huvitav, kas ma olen samamoodi oma exide asjadest lahti saanud.. ei mäleta nagu, vast ikka mitte. :)

Päev 19. Throw out old mementos from past relationships.

Ma kardan, et ma muutun selle ülesande valguses aina igavamaks ja igavamaks. Ei ole mul kellestki loobuda, ega kedagi taga igatseda ega kellegagi suhtlust katkestada. Pole ka asju, mida ära visata.

Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes asju alles hoiaks, ei suhetes ega ka argiselt. Peaaegu igal kuul viin midagi uuskasutuse. Nii, ei ole ka mul mingit erilist exide karpi, mille sisu vahel nostalgiaga välja tõsta ja imetleda.

Ma olen alles jätnud täpselt kolm asja oma kõige eelmiselt kaaslaselt aga neid ma ära ei viska. Üks on südamekujuline hõbedast medaljon, üks on must kokteili kleit ja üks on käsitööshokolaad. Need ei ole asjad, mida ära visata, eriti kuna lahkusime üksteisest sõpradena ja suhtleme sõbralikult siiani. Tõesti, ei ole mingeid varjatuid tundeid, lihtsalt ilus mälestus.

A, ja ühest ammusest armusuhtest on alles ka käsitsi kirjutatud armastuskiri, mis potsatas minu postkasti ja mida hoian alles lihtsalt seetõttu, et on väga äge, kui keegi tänavapäeval võtab vaevaks käsitsi oma tunded kirja panna ja need postiga teele saata. Näitan kunagi lastelastele.

Üheksateistkümnes päev: mälestusesemed

See postitus tuleb küll kõige lühem. Ma ei hoia alles meeneid mälestuste pärast ja need, mis mul alles on, ei ole ära viskamiseks.

Näiteks on mul alles mu kõige esimese eksi sõjaväe nimeribad tema riietelt ja ka tema 'surnurauad' - ehk need metallist nime ja isikukoodiga tükid, mida sõjaväes kaasas kantakse. Kunagi, kui me lahku läksime, ei olnud ta nõus neid tagasi võtma - läks isegi nii kaugele, et tõi need mulle koju tagasi, kui olin need tema juurde jätnud. Ma pole neid ära visanud mitte niivõrd sentimentaalsusest, kui pigem kuna see on asi, mis ma arvan, et võiks tal endal kunagi alles olla. Kui ma kunagi peaksin ette võtma, et temaga jälle suhelda (mida pole 8 aastat juhtunud), siis plaanin need talle anda.

Siis on mul praegusest keerulise boonustega sõbrast asju... ta nimelt oli varem mu kaaslane. Me peaaegu elasime koos. Peaaegu aasta. Mul on nt üks tema T-särk. Ja nüüd viimasest külastusest jäi ka tema pusa minu kätte. Ei kavatsegi ära visata. Lisaks on ta mulle kinkinud päris mitu asja. Need on minulikud, ma ei saa neid ära visata. Ja ma vist pole ka nii emotsionaalne, et neid asju ainult temaga seostada. Kuigi ma tean täpselt, millal ja miks ma need temalt sain. Äkki me kunagi oleme ikkagi koos ... Igal juhul need jäävad.

Jälle passin selle challengiga. Aga vähemalt ma mõtlesin asja peale ;)