Ma väga pikalt mõtlesin ülesande peale.
Alustuseks. Sõnastus, sest mul on veidike raskusi selle arusaamisega. Ma usun, et iga pisem kui ka suurem asi elus on millegi hüvanguks, kas meeldib meile või mitte. Kõik on. Vale aeg või vale ajastus.. ei ole minu jaoks olemas. Jah, päris hulk olukordi mu elus on olnud ebamugavad, vastikud, mitte meeldivad, aga siiski vajalikud.
Kui nüüd pidada silmas inimesi, suhteid, siis mul läheb kaua aega, et neid kuskilt aiast läbi lasta (ja ma ei mõtle siin isegi mehi ainult). Läheb hulk aega enne kui nad mu hoovi saavad. Paljud inimesed on sinna aia taha jäänud ja paljudki on ära kõndinud. Nii juhtub, ma ei pane seda üldse halvaks. Challengi konteksti arvestades eeldan, et ülesandes on mõeldud meesterahvast. Mulle tõesti meenusid paar inimest, aga teades, et nad on nüüd pereinimesed, siis poleks kontakti loomine sobilik. Nad meenusid selletõttu, et jäid aia taha. Juu siis põhjusega ja mul pole kunagi kahju olnud, kui kellelgi läheb hästi, isegi kui mina pole selle hea elu põhjustanud.
Üldiselt, mulle meeldiks küll Ema Teresa olla või Maailma Parim inimene, aga õnneks ma pole.
Issand kui tõsine jutt.
Ühesõnaga, ma ei teinud ülesannet. Seda ma ju tegelikult tahtsin öelda.
Aaah, kuule.. esimese armastusega võiks ju küll ühendada, aga ma ei julge juu... 14 aastat on siiski linnutiivul möödunud.. ahhh eieieieieiei. Pealegi, tema jättis minu maha. Pff.. unustagem siis küll ära. Aga ta on vahepeal suureks kasvanud ja näitlejaks hakanud... mkm... ta ei mäletaks mind. Kord istus toidukohas kõrvallauas, ma ikka hullult püüdsin oma elevust vaka all hoida. Töötas, ta isegi ei märganud mind.
Vägisi meenub: No Doubt - Sunday Morning
