5 PÄEV! täna olid printsid kodus

Go out for drinks at a place you have never been before, do not leave without meeting a potential prospect. 

Taustaks kuula: Vaiko Eplik - Soorebased

Kui meie õhtu eesmärk oli sujuvalt end pressida meeste seltskonda, siis 30 min enne kojuminekut sai  eesmärgiks vähemalt kellegagi formaalselt tutvuda ehk käepigistus, nimede vahetus ja ruttu koju.

Päris ausalt ütlen, siis ma ei ole oma elus ainsamatki korda sellise radari ja analüüsiga väljas käinud nagu nüüd. Kohutavalt väsitav ning meeleheitlik. :D

Ajaliselt olime piiratud, sest järgneval päeval pidime kõik olema ka varakult asjalikud. See piirang suurendas meeleheidet kõige enam. Millised on vallalised mehed? Aaah, kas nad vaatasid meie poole? Tegi silma? Liiga vana? Liiga noor? Liiga purjus? Palju kell on? 

Kõige selles juures jõudsime pidada maha ka challengi koosoleku. Vahekokkuvõtted, märkused, kiitus ja laitus, uued ülesanded, ettevalmistused, tähtajad, kokkulepped jms. Alkoholi ei tarbinud ja naersime palju. 

Soojenduseks pidime tegema Lõunakas kiire käigu ja kotte otsima. Jaa! See on tõsi ja natuke siivutu. Kõik vajaliku saime, ainult külmakott oli veel puudu (need otsitavad polnud seotud challengiga). Kuna poes oli kassas pikk järjekord ja proovikabiinide juurest astus välja turske meesterahvas (me olime spordipoes), siis esimese mõttena tundus mulle tema üks teenindajatest olevat. Mõtlemata küsisin, kus neil külmakotid on. Siiiiis ma hakkasin mõtlema ja kokutades küsima ösjldksdljfhdklsj kas ta on teenindaja, et meil oleks üks küsimus. KÕIK olid äkkitselt segaduses. Mina, mu challengi kaasosaline, PÄRISmüüja ning see turske meesterahvas. Saades aru, et tegemist pole siiski teenindajaga, pakkusin välja.. ta võiks meid siiski aidata. No ei. Otsige ise. Tüüpiline Kaine Eesti Mees (jah, see fakt sai õhtul kinnitatud lausa kahel korral). 

Külmakoti leidsime küll, aga teisest poest. 

Kuna õhtul näidati jalkat, siis meie õnneks olid pubid mehi täis. Meie õnnetuseks vaatasid kõik aga ekraane. Ega me neid jalkat vahtivaid mehi enne ei märganudki, kui ühel hetkel nad kõik (nagu ühtehingav meeskoor) hakkasid häälitsema. Koomiline oli see, et üks mu kaasosaline hakkas ka häälitsema. Ma veel jõudsin kiiruga oma mõtteis teda kiita.. see jagab jalkast midagi. Ma tõesti ei tea, kus kohast ma olen omale sellise sõbranna välja võlunud olen, aga ta arvas, et kellelegi oli sünnipäev ja kuskil on tort küünaldega. Whaaat?! 

Mis me seal siis ikka. Liikusime linnapeal ringi, laterdasime, sõime kõhud täis.. hakkasime juba meeste vastu huvi kaotama. Kui teised kaasosalised leidsid 100 põhjust, miks ühtegi sobivat ei leia, siis ma ütlen ausalt.. minul jäi julgusest puudu. Õnneks minus seda alfaemast pole nii palju. 

Jah, eks purjus amööbid ikka oleksid hea meelega ennast meie külge kleepunud, aga kindlameelselt eirasime neid. Zero potential prospect, keep walking. 

Meie challengi kõige alfaemasem emane võttis aga 30 minutit enne kojuminekut ülesande enda peale. Shootersi (me ei külastanud seda paika, õnneks. oleme piisavalt vanad juba) turvamehed said ta sihtmärgiks, kes õues töllerdasid.  Mis see põhjendus nüüd oligi? Aa, et nad on tööpostil ning ei saa ära joosta. Dimitri ja Kalev (vale nimi raudselt). Kalev oli jällegi see Tüüpiline Kaine Eesti Mees, "mul on palju sõpru, pole vaja juurde." Dimitri oli aga avatud, uuris, mis värk meil on ja jättis meeldiva mulje. Me olime seal vast 5minutit kui sedagi ning siis jooksime ära, st mina jooksin vist pigem.. :D

Kokkuvõttes mulle meeldis. Kõige olulisem oli see, et mu kaasosalised, kes muidu on nagu nii vingatsid.. olid seekord avatud, aktiivsed, huvitatud ning ei vingunud. Mis saab veel parem olla. Nad olid täiega ilusad ka. 

Oma printse me ei leidnudki, aga meil on ees veel 25 ülesannet :) 

Viies päev: night out

See oli üks kummaline õhtu

Ma arvan, et ülejäänud on nõus, et me nägime ikka päris head välja - kui mitte muus mõttes, siis vähemalt selles osas, mis oli meie üldmulje tavaliselt kokku saades. Meeleolu oli ülev ja väiksese südamevärina juures tundus, et olime challengiks valmis - vaja oli minna kohta, kus varem pole käinud ja asuda suhtlusesse kellegi meeldivaga, kellel oleks ka muidu potensiaali.

Mina olen see krooniline ajapuuduses osaleja nii et sel ajal, kui ülejäänud 2 olid valmis, ajasin mina veel asju järgmise päeva kanuumatkaks. Mul lihtsalt jääb kõik viimasele hetkele. Niisiis kui väike välimuse värskendus oli tehtud - tenniste asemel kontsad ja 10 min meiki igapäevase ilme asemel - korjasin ülejäänud bande auto peale ja suundusime koos poodi, kust ma saaks spordikoti ja külmakoti. 

Spordikoti otsinguil sattusime juba kogemata esimese katsejänese otsa, kes küll eriti julgustav oma suhtumisega polnud, aga naerda sai ikka. Nimelt ajas Jans teise ostja sassi saalitöötajaga, aga arutles selle üle nii kõvasti, et teema peategelane ise ka kuulis ja võttis sõna. Kuidagi terav inimene ja ei ütleks, et see tüüp mingit moodi potensiaalne oli, kuid me läksime õhtu vaimus siiski edasi ja kaasasime ta ajutiselt oma külmakoti otsingusse. Ta polnud huvitatud. Midagi ta kommenteeris küll mornilt, aga ma jään oma väite juurde. Mingi põhiviisakus või sõbralikkus võiks inimesel olla, aga no ehk tal oli juba naine kuskil olemas ja mõtles, et pole vaja enam pingutada....

Meil oli lõbus. Lootsime, et ülejäänud õhtu möödub meeldivamate väljavaadetega.

Jõudsime vahepeal selgusele oma variantides kohtadest, kus pole käinud - RP9 sai meie esimeseks, sest Jans polnud seal käinud. Jalgpalliõhtu. Joogid olid head, söök... sai liiga kiiresti otsa. Mehed....

Seal me vist ei suutnud kellegagi kontakti luua, tegelesime rohkem omavahel jutustamise ja naermisega, et vahepealset aega tasa teha või hinnata ühe või teise meestepirtsakust ja senist blogikogemust. Lootsin pisut näha ühte juba varasemast silma jäänud kenade pruunide silmadega ettekandjat, kellega oleks küll jutule proovinud saada, aga just sel õhtul polnud teda tööl.

Aeg läks edasi ja kuna challenge tahtis läbimist, tippisime edasi. Ja tagasi. Ja siis veel siin-seal. Ainsad potensiaalsed olid üsna purjakil vene mehed, kes vist Vabankist olid äsja välja saanud, aga seal oli küll potensiaalni vaid nende endi silmis ja meie end meeleheitel ei tundnud. Vähemalt mitte nii väga :D

Tegime väikse istumispausi ... mingis kohas, kus ma käinud polnud ja mille nime ma kuidagi ei mäleta, aga mida ülejäänud 2 osalist nimetasid Tartu popimaks.... Lokaal??? Pokaal? Äkki midagi sellist :S Kuna meil oli alkovaba õhtu, siis sellel rindel seal väga valikut polnud. Võtsime need so-so joogid kaasa ja liikusime taas linna poole. Kohe nurga taga olid Shootersi turvamehed, kes tundusid huvitav saak ka muus mõttes, kui paljas asjaolu, et nad ei saa kuhugi minna. Meie kõige julgem ja nahaalsem liige astus ligi (ülejäänud 2 üritasid pingsalt kuid mitte liiga innukalt mitte maha jääda) ja tutvustas end, ning meie põhieesmärki. Nagu ikka vene rahvusest mees oli tunduvalt soojema ja sõbraliku suhtumisega ja kui oleksime asja varem ette võtnud, oleks ehk pikemaltki jutustama jäänud, aga kuna teine, eesti mees, oli pea sama morn nagu meie külmakoti "ostuabi", siis pikalt ei vestelnud. Liiatigi tabas Jansi vist paanikahoog, sest häälekate taganemisteed mitte võimaldavate vabanduste taustal kadusime sealt kiiremini, kui võiks arvata munakive ja kontsakingi kokku kalkuleerides.

Ikkagi, done. Olime julgemad, kui muidu, aga samas vähem julged....ei teagi kas asi jäi valikute piiratuse või meie oma tagasihoidlikkuse taha.

Nüüd ootas ees öine matkavarustuse pakkimine, et hommikul 8 ajal Läti poole ajama panna... jeeeei.

Päev 5. Go out for drinks at a place you´ve never been to before; don´t leave without meeting a potential prospect

Ai see oli raske, raske ülesanne.

Esimene katsumus oli ju leida koht, kus me keegi käinud pole ja see oli ka meie esimene väike sohi tegemise koht. Lõpuks me istusime ikka sinna, kus meile tundus, et on hea vibe. Okey, Jansu jaoks oli see uus. Mina ja koodnimi Ly lihtsalt teadsime, et seal on nunnu kelner ja lootsime, et see aitab äkki ka ülesande teisele poolele kaasa aga nagu meie pettumuseks selgus- teda polnud tööl...oh well.

Seal saime siis kõhu täis ja meeleolu jooksma. Ei saa öelda, et seal oleks ka vähe mehi olnud aga kõik, kes olid, keskendusid jalkale. See MM ikka loopis meie väljakutsele kaikaid kodaratesse. Kuigi ühel hetkel saime siiski meestega suhelda, sest kõrval lauas olev seltskond küsis kas võivad meie üleliigse tooli endale võtta...vastasin, et kahjuks küll.

Sealt edasi jõudsime lõpuks Geni ja sealt edasi Naiivi. Seal sama lugu, pm tühjus ja need, kes seal istusid, ei olnud nii ligitõmbavad, et ligi astuda.

Saime aru, et ega me seda ülesannet päris edukalt ei täida ja, et oleks vist mõistlikum seada sammud tagasi kodu poole. Ma ei suutnud sellega leppida. Viimases meeleheitlikus katses nägin shotibaari juures kahte turvameest ja minu peas tärkas mõte- nad ei saa eest ära minna! (sest nad on tööl) Astusin ligi ja tutvustasin end julgelt käepigistusega. Üks oli tunduvalt sõbralikum (Dima) samas, kui teine ütles mulle, et tal pole rohkem sõpru vaja...ebaviisakas much? Dima oli sellise näoga, et tahaks pikemalt vestelda aga Jansu sattus paanikase, mainis last ja pani jooksu xD

The end

PS. Kui asi nii jätkub, siis me tanu alla ei saa ja ei hakkagi saama.