Seitsmeteistkümnes päev: eetrivaikus

Nii, mis see kell nüüd on ... 0:48 - võib blogi lugeda ja kirjutada :D

Meie challenge - väldi sotsiaalmeediat. Hea ülesanne IT inimesele... Aga ma tegelikult olin päris tubli ja see oli niiii veider.
Hommikul tööle jõudes panin Facebooki tabi kinni, et isegi mingit varianti poleks näha, et keegi kirjutab vm. Telefonis oli nett väljas ja kaalusin isegi, et kas sõnumi teel peaks inimestega suhtlema... Aa, öösel kell pool 4 tegin 20 minutilise kõne oma "kolm-neli korda aastas" eksiga, hoiatades, et hommikust alates me enam ei suhtle. Seda ma parem rohkem ei kommenteeri ka....

Ainus meedium, mis mulle tänaseks välismaailmast alles jäi, oli skype.
Seda ma ei saanud välja lülitada, sest töökaaslased ja kliendikontaktid suhtlevad seal igapäevaselt. Ja poiste rumalate naljada chat töötas linkide preview pealt nii et nende napakaid nalju sain ka päeva jooksul näha/kuulda. Aga damn kuidas ma päris mõned korrad päeva jooksul tulin mõttele, mida tahtsin kohe messengeri kirjutada - ja ei saanud. Ei saanud isegi piiluda, kas keegi on mulle kirjutanud, lubadusega endale, et teksti sisu ei loe - see tundus ikka natuke petmisena. Niisiis kannatasin ära.

Õhtupoolikul, nelja ajal või nii, saabus minu vaimne päästja. Üks mu varasemalt mainitud sõpradest on mul skypes ja hakkas rääkima. Kuidagi kujunes see jutt Tinderi kogemuse võrdlemisele ja päris pikaks ajaks kandusin endalegi märkamatult töölt kõrvale, sest elasin chatti nii sisse. Istusin oma arvuti taga ja naersin kõva häälega. Mitu korda. Kui oli aeg töölt lahkuda, ütlesin tallegi, et sellega on täna kõik, sest sotsiaalmeedia on null. Sain vastu vaid nurinat, et ma niigi õhtuti ei reageeri messengeris üldse. Säh sulle siis :D.

Ülejäänud õhtu möödus süües ja kodus lae all juhtmeid taga ajades, sest tänavalt kassi päästmise tulemusena tahatuppa okupeeritud põliskassidest, oli "must õnnetus" - endise nimega "röövel" - otsustanud, et lae alla ronimine on äge ja seal juhtmete närimine mõjub füüsisele hästi. Vähemalt blogichallengile mõjub päriselt ka hästi.

Päev 17. Spend an entire day not looking at social media.

Tegelikult teadsin kohe alguses, et see ülesanne ei saa keeruline olema, sest mul on neid päevi tihti, kus pole huvi fb, insta, messengeri ja nüüd ka tinderi äppi avada. Vahel on tore terve päev lebotada, teha mõned uinakud, vaadata vanu Sexi&Linna ning Meeleheitel Koduperenaiste osi ja nosida midagi eriti maitsvat, näiteks röstsaiad võiga ning maasikatoormoosiga.

Samas tänasel päeval (nüüd juba eilsel) oleks see ülesanne võinud mulle isegi raske olla, sest vahepeal kohtasin Tinderis inimest, kellega on huvitav ja lõbus vestelda ning just tutvumise algus on see aeg, kus tahaks ju koguaeg nii väga suhelda ja üksteist paremini tundma õppida. Oleks võinud. Aga ei olnud! Sest mul oli lihtsalt nii kiire päev, et polnud aega isegi kella vaadata.  Ega koduperenaisi. 

Ühel korral juhtus kogematta nii, et nägin telefoni ekraanil messengeri teavitusi, sest lülitasin telefoni peale laadimist sisse ja nett oli sees. Aga ma ei andnud järele kiusatusele neid uusi sõnumeid lugeda ja lülitasin kohusetruult interneti kiirelt välja.

Alles siis, kui kell sai 22.00 tekkis kiusatus..ja kell 22.30 tekkis tõsine kiusatus, sest olin juba unine aga teadsin, et see inimene, kellega koos olin oma kiire päeva veetnud, ootas mu vastust ja kuna ta oli mulle sellel päeval tõsiselt suureks abiks olnud, siis see tundus olulisem, kui meie challenge. Suur aitähh talle veel kord! Aga ma ei tunne end põrmugi süüdi. Neid päevi on tõesti palju, kus ma olen täitsa interneti vaba, mitte ainult sotsiaalmeedia. Soovitan kõigile. 

Kõrvalmärkusena, see challeng on meie kõigi kolme ellu toonud väga palju uusi ja põnevaid väljavaateid. Ei tea kuhu need viivad aga tean, et enda mugavustsoonist väljaspool elamine on meie elu palju huvitavamaks ja positiivsemaks muutnud. 

17.PÄEV! sots.meedia vaba?!

Spend an entire day not loking at social media.

Ok, ilma Facebooki ja Instagramita pole raske olla üks päev. Ootamatult keeruline on aga blogiga, sest oh üllatust.. siin ma olen.
Refreshin meilboxi ja ootan, et kasvõi Selver mulle järgmise kuu pakkumised saadaks.
Ettenägelikult lülitasin neti ja wifi telefonist välja juba eelneval õhtul, et feilimist vähemalt sealtkaudu ei tuleks.

Tavaliselt olen ninapidi telefonis, kui hommikul söön ja kohvi joon. Seekord võtsin ette raamatu ning ma võin kindlalt öelda - see oli mulle oluliselt kasulikum tegevus. Raamatuks osutus "Naiseks olemise kunst", mida ma ikka aegajalt jälle kätte võtan ja loen sealt, kus parasjagu kõnetab. Põhimõtteliselt nii ma loengi raamatuid ja seetõttu pole viimased mitu aastat ühtegi ilukirjandusliku teost tarbinud, aga nad ootavad.. oma aega.
Soovitan kindlasti lugeda "Naiseks olemise kunst" raamatut igal õrnema soo esindajal, kes ühel hetkel tunneb, et on iseend kaotamas või ka juba kaotanud. 
Sest ühiskond rämedalt (sorry, kole sõna, aga sobitub) pressib ning ebaloomulikust on saanud norm. Ka meeste kohta käib see.
Neile on  "Kuningas, sõjamees, maag, armastaja", kuid raskesti loetav, vähemalt minule oli. Ilmselt võib ka muid veel olemas olla.

Praegu aga loe: http://alkeemia.delfi.ee/tervis/vaimne/naiseks-olemise-kunst-i-millised-on-naise-eluterved-arhetuubid?id=70617943
ja
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/kuningas-sojamees-maag-armastaja?id=69702725

A, ma ise olen tööl praegu ja pidin silmad kinni Instagrami kasutama (töö oma). Selline väike luus ka veel tänasest ülesandest. Lisaks! Youtube, sest töökohustused sunnivad, aga samuti silmad kinni.. ikka ikka.

Kell on 14:50 ning aeg liigub liiga aeglaselt...

Aga nüüd on kell 18:33 ja mul tekib aina tihendamini refleksist vajadus Messengeri vaadata. Püüan maruvaikselt olla, natukene veel. Huvitav, kas inimesed arvavad, et ma võin näiteks surnud olla, sest ma pole kauakaua online olnud?

Parampaaraa. Kell on 23:56. Ma võin 4 minuti pärast avada oma Facebooki ja jätkata ka muude  sotsiaalmeedia kanalite läbi elamist.

See ülesanne oli nüüd küll üle pika aja lihtsamate killast.
Teinekordki!