Ma kardan, et ma muutun selle ülesande valguses aina igavamaks ja igavamaks. Ei ole mul kellestki loobuda, ega kedagi taga igatseda ega kellegagi suhtlust katkestada. Pole ka asju, mida ära visata.
Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes asju alles hoiaks, ei suhetes ega ka argiselt. Peaaegu igal kuul viin midagi uuskasutuse. Nii, ei ole ka mul mingit erilist exide karpi, mille sisu vahel nostalgiaga välja tõsta ja imetleda.
Ma olen alles jätnud täpselt kolm asja oma kõige eelmiselt kaaslaselt aga neid ma ära ei viska. Üks on südamekujuline hõbedast medaljon, üks on must kokteili kleit ja üks on käsitööshokolaad. Need ei ole asjad, mida ära visata, eriti kuna lahkusime üksteisest sõpradena ja suhtleme sõbralikult siiani. Tõesti, ei ole mingeid varjatuid tundeid, lihtsalt ilus mälestus.
A, ja ühest ammusest armusuhtest on alles ka käsitsi kirjutatud armastuskiri, mis potsatas minu postkasti ja mida hoian alles lihtsalt seetõttu, et on väga äge, kui keegi tänavapäeval võtab vaevaks käsitsi oma tunded kirja panna ja need postiga teele saata. Näitan kunagi lastelastele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar