Hommik: täna ma teen seda. Mul on kindel plaan seda täna teha. Ma panen oma nr ilusti kirja ja ma leian kellegi kellele see poetada...Mu suurim hirm on, et nr 1. Ta annab selle mulle tagasi, või nr.2 Ta helistab mulle, kui olen alles 200m kaugusele jõudnud ja olen veel nägemisulatuses ja siis ma näiteks koperdan suurest hirmust vms.
See blogi jääb siis hetkel poolikuks, saate enne ja pärast stiilis lahenduse. Nii hirmus ikka.
Õhtu: ...
Ma tegin seda! Oi seda võidurõõmu ja joovastust, seda ei jõu kohe ära kirjeldada.
Õhtu algas rahulikult, tegime lasagnet, õhtustasime, lobisesime ja siis suundusime linna poole. Jaanika pidi vahepeal ka kodus käima ja meiega hiljem liituma. Sõitsime siis Lyga mööda linna ringi, kuni lõpuks parkisime end kesklinna Cirkle-K-s ära. Meil oli üks esituli vaja välja vahetada ja asusime sellega tegelema. Ly sai ilusti pirni lahti ühendatud ja ka uue paika pandud aga ei saanud enam katet peale tagasi. Mina samal ajal abistasin teda oma vaimukate kommentaaride ja nõuannetega nagu näiteks, et ole nüüd natuke abituma näoga, siis leiame abimehe ümbruskonnast.
Kas mõjus siis tema abitu nägu, või minu abitu olek aga üks meesterahvas pakkuski lõpuks meile oma abi ja ta oli ka kohe eriti hästi varustatud...kruvikeeraja ja kruvidega jne.
Vahepeal oli Ly jõudnud tankla tšeki peale kirjutada meie kummagi nime ja nr, et oleksime valmis, kui printse kohtame. Utsitasin teda tollele härrasmehele oma nr andma aga ju siis polnud määratud nii minema...
Igatahes, nr oli andmis valmis ja lõpuks liitus meiega ka Jaanika ja hakkasime uusi ohvreid otsima. Ja siis, Krooksu pubi juures, tee pervel, jõudis kohale minu tähetund. Ma nägin teda kauguses ja teadsin, et nüüd see juhtub. Okei, tegelikult ma kõigepealt hiilisin talle külje pealt ligi, et tema nägu näha aga kohe, kui ma tema nägu nägin SIIS ma küll teadsin. Ta istus oma mootoratta peal ja häkkis midagi oma telefonis. Lähenesin talle sõbraliku naeratusega, et teda mitte ära hirmutada ja ütlesin "Tere! Kas sa oled vallaline?" Väga elegantne lähenemine ma ise usun. Oli see mees, mis ta oli aga mitte suupeale kukkunud, vahetasime paar sõbraliku nalja ja sain talle oma nr ära sokutatud, mis tahtis juba mu jaki taskusse augu põletada. Lahkudes hüüdis ta mulle veel järele, et "Mina sind ka!".
Väga paljutõotav algus minu meelest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar