See on siis see päev kui tuleb minna ja kogu hing välja laulda karaokeõhtul.
Päev algas hoopistükis üllatusega - mu julgustüki abiline, kellele oma mobiilinumbrit jagasin, oli mulle sõnumi saatnud ja tänas numbri eest. Mina vastasin (inglise keeles muidugi), et rõõm on minu poolne ja et see on tore hommikune üllatus. Pärast sain kaasvõistlejatelt peapesu, et jätan liialt meela mulje.... mis mina teha sain, et ingliskeeles on "pleasure is all mine" kompromiteerivam sõnadevalik, kui eestikeelsed viisakused...
Anyhow, päev möödus SMS teel norides, kus poole pealt selgus, et mees on tegelikult üldsegist eestlane ja rääkis inglise keeles eelmisel õhtul ilmselt, kuna kaaslane oli välismaalane. Millalgi pealelõunat uuris ta, mis õhtul teoksil ja siis ma loomulikult mainisin karaoket. Selleks ajaks oli Jans meile ka reaalse karaokeürituse leidnud. Loomuliku jätkuna uuris vestluskaaslane, kas seda saab kuulama tulla. Kuna mul juba parajalt keeras terve päeva vaimselt valmistumisest, siis ma esimese ropsuga hakkasin naerma ja küsisin, et kas üks challenge pole juba piisavalt raske ja hirmus, et on teistki vaja? Siis tuli idee - teatasin, et ta võib ju uurida, kus linnas toimub karaoke ja saab omaenda ühepäevase challengi. Siis oli jupp aega vaikust.
Terve päev jooksin koosolekult koosolekule ja kõik oli üsna hektiline. Kahe koosoleku vahel tegin tähelepaneku, et eelmisest sõnumist on juba kauem möödas - mul hakkas huvitav. Proovisin ise ka googeldada aga see ebaõnnestus. Natuke norimist sõnumiteel ja juba tuli vastus "Krooksus ;)". Tüüp on osav, pole midagi öelda. Mõnda aega veel norisime aga võin etteruttavalt öelda, et sel õhtul ma teda ei näinud... bit of a let down. Enam pole nii motiveeritud ise ka sõnumineerima.
Ütleks, et algus karaokeõhtule oli paljulubav. Nagu eelminegi kord, oli vaja Jansi oodates Brandiga aega parajaks teha ja kuigi ma ei ürita siin propageerida, et kesklinna tankla on jõhkralt hea hängimise koht, siis sinna me põhimõtteliselt jälle jõudsime. Seekord siis tühjade kõhtude mootoril, sest kell oli juba 21 läbi ja mina olin endiselt kella kahese lõunasöögi peal. Ja sihtpunkt oli üldsegist Mac. Aga tublide võistlejatena keerasime automuusika parkides enam-vähem kõvaks ja laulsime raadiole kaasa - nii palju kui ampsude vahelt sai. Kõrval parkivatel tüüpidel paistis täitsa huvitav kohe. Ühel hetkel ronisime autost välja, kõpsutasime konkreetselt (tõlkes - eriti stiilselt) kontsadel kumbki ümber auto ja vahetasime juhi-kõrvalistuja rolle. Jah, olime õhtuks valmis.
Jans peale korjatud, seadsime sihid kesklinna parklasse, sest häälteenamus otsustas, et me näeme piisavalt head välja, et Krooksu kõndida. Ja ilmselt oli tegelikult vaja end natuke vaimselt valmis ka seada...Arutasime tee peal lauluvalikuid ja nautisime ilma.
Krooksu oli juba eemalt kuulda. Ukse ees toimetas mingi seltskond ja üldine mulje oli, et karaokeõhtu on populaarne. Astusime uksest sisse ja meile vaatas vastu ... 3 üllatunud nägu. Jans ja Brandi võivad mind parandada, äkki oli 4 inimest ka, aga no eriline win... hea et Brandi teist teed pidi uksest välja ei läinud - nägu oli küll medaleid väärt. Aga me olime tublid ja tuletasime endale meelde, et see on ainus karaokeõhtu linnas - tuleb lihtsalt asi ära teha ja siis ülejäänud õhtu midagi lõbusamat ette võtta. Natuke (20min) bitchimist lauluvaliku teemal ja palju nurinat hiljem saime endid kirja - selleks ajaks oli juba seltskonda kogunenud. "Vanad kalad", nagu neid väga mitmes mõttes nimetada võiks, piinasid hingestatult ja võimalikult kõva häälega mikrofoni ja meie kõrvu. Selle õhtu challenge tundus ikka täieliku rongiõnnetuse poole suunduvat.
Istusime ühte nurka ja hakkasime ootama. Ühtäkki võttis purjakil tüüp teiselt poolt saali sihikindlalt suuna minu poole - mõtlesin, et millega ma nüüd hakkama sain. Viimasel hetkel mõistsin, kui ta käed laiali ajas, mis juhtuma hakkab. Tüüp oli vist juba 30cm mu näost, kui ma viimase pääseteena käe ta rinnale surusin ja ta üsna jõuliselt eemale tõukasin... ta jäi mind ääretus segaduses vaatama ja uuris, et mis juhtus. Shitstorm, vot mis. Mitte et tema oleks sellest aru saanud, kui ma seda ka öelnud oleks.
Nentisin, et mulle ei meeldi, kui võõras inimene mind lambist katsuma tuleb. Boooy, was that a wrong move. Järgmised ... 5 min?.. kuulasin ma, kuidas ta vabandab sest tema pole katsuja. Ja siis minutid hiljem krabas veel möödatuikuval sõbral õlast kinni, et too ka seda mulle kinnitaks. Fiasko. 10 min hiljem tuli ka see sõber kinnitama, et temagi pole katsuja. Friendliness all around.
Äkitselt hüüti meid laulma ja sinna me läksime. See oli äge! Ma detailselt ei peatu, sest meie riivatu etteaste Vennaskonna Pille-Riinu naiselikuma versioonina oli täielik hitt ja ilmselt jõuab ka Jansu ja Brandi postitustesse. Esituse tipphetk oli vist siis, kui me ise ära jagasime mälu pealt, mis sõnad nüüd tulema hakkavad ja lihtsalt läksime kaasa - sest mida muud meil teha oli :D. Eufooria siiski liialt pähe ei hakanud - riided jäid erinevalt laulusõnadest selga. Aga emotsioon oli nii hea, et läksime tegime Brandiga veel pärast ühe "Lemon Tree" etteaste, mis sai samuti publiku heakskiidu osaliseks.
Karaokeõhtu edukalt tehtud ja uskumatu, kuidas alguses halvemuse poole pöörav õhtu võib nii lõbusalt minna ja sellise positiivse mälestuse jätta. Veel üks hea õppetund meie kummaliselt lõbusast ettevõtmisest :)
