Taustaks kuula: Vaiko Eplik - Soorebased
Kui meie õhtu eesmärk oli sujuvalt end pressida meeste seltskonda, siis 30 min enne kojuminekut sai eesmärgiks vähemalt kellegagi formaalselt tutvuda ehk käepigistus, nimede vahetus ja ruttu koju.
Päris ausalt ütlen, siis ma ei ole oma elus ainsamatki korda sellise radari ja analüüsiga väljas käinud nagu nüüd. Kohutavalt väsitav ning meeleheitlik. :D
Ajaliselt olime piiratud, sest järgneval päeval pidime kõik olema ka varakult asjalikud. See piirang suurendas meeleheidet kõige enam. Millised on vallalised mehed? Aaah, kas nad vaatasid meie poole? Tegi silma? Liiga vana? Liiga noor? Liiga purjus? Palju kell on?
Kõige selles juures jõudsime pidada maha ka challengi koosoleku. Vahekokkuvõtted, märkused, kiitus ja laitus, uued ülesanded, ettevalmistused, tähtajad, kokkulepped jms. Alkoholi ei tarbinud ja naersime palju.
Soojenduseks pidime tegema Lõunakas kiire käigu ja kotte otsima. Jaa! See on tõsi ja natuke siivutu. Kõik vajaliku saime, ainult külmakott oli veel puudu (need otsitavad polnud seotud challengiga). Kuna poes oli kassas pikk järjekord ja proovikabiinide juurest astus välja turske meesterahvas (me olime spordipoes), siis esimese mõttena tundus mulle tema üks teenindajatest olevat. Mõtlemata küsisin, kus neil külmakotid on. Siiiiis ma hakkasin mõtlema ja kokutades küsima ösjldksdljfhdklsj kas ta on teenindaja, et meil oleks üks küsimus. KÕIK olid äkkitselt segaduses. Mina, mu challengi kaasosaline, PÄRISmüüja ning see turske meesterahvas. Saades aru, et tegemist pole siiski teenindajaga, pakkusin välja.. ta võiks meid siiski aidata. No ei. Otsige ise. Tüüpiline Kaine Eesti Mees (jah, see fakt sai õhtul kinnitatud lausa kahel korral).
Külmakoti leidsime küll, aga teisest poest.
Kuna õhtul näidati jalkat, siis meie õnneks olid pubid mehi täis. Meie õnnetuseks vaatasid kõik aga ekraane. Ega me neid jalkat vahtivaid mehi enne ei märganudki, kui ühel hetkel nad kõik (nagu ühtehingav meeskoor) hakkasid häälitsema. Koomiline oli see, et üks mu kaasosaline hakkas ka häälitsema. Ma veel jõudsin kiiruga oma mõtteis teda kiita.. see jagab jalkast midagi. Ma tõesti ei tea, kus kohast ma olen omale sellise sõbranna välja võlunud olen, aga ta arvas, et kellelegi oli sünnipäev ja kuskil on tort küünaldega. Whaaat?!
Mis me seal siis ikka. Liikusime linnapeal ringi, laterdasime, sõime kõhud täis.. hakkasime juba meeste vastu huvi kaotama. Kui teised kaasosalised leidsid 100 põhjust, miks ühtegi sobivat ei leia, siis ma ütlen ausalt.. minul jäi julgusest puudu. Õnneks minus seda alfaemast pole nii palju.
Jah, eks purjus amööbid ikka oleksid hea meelega ennast meie külge kleepunud, aga kindlameelselt eirasime neid. Zero potential prospect, keep walking.
Meie challengi kõige alfaemasem emane võttis aga 30 minutit enne kojuminekut ülesande enda peale. Shootersi (me ei külastanud seda paika, õnneks. oleme piisavalt vanad juba) turvamehed said ta sihtmärgiks, kes õues töllerdasid. Mis see põhjendus nüüd oligi? Aa, et nad on tööpostil ning ei saa ära joosta. Dimitri ja Kalev (vale nimi raudselt). Kalev oli jällegi see Tüüpiline Kaine Eesti Mees, "mul on palju sõpru, pole vaja juurde." Dimitri oli aga avatud, uuris, mis värk meil on ja jättis meeldiva mulje. Me olime seal vast 5minutit kui sedagi ning siis jooksime ära, st mina jooksin vist pigem.. :D
Kokkuvõttes mulle meeldis. Kõige olulisem oli see, et mu kaasosalised, kes muidu on nagu nii vingatsid.. olid seekord avatud, aktiivsed, huvitatud ning ei vingunud. Mis saab veel parem olla. Nad olid täiega ilusad ka.
Oma printse me ei leidnudki, aga meil on ees veel 25 ülesannet :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar