... ehk see, kui mees kohe üldse ei sobi.
Ülesanne on kirja panna kõik, mida tulevases partneris näha ei taha. Otsustasin, et ma kirjeldan asju, mis üleüldiselt pole meestes halvad, aga mis lihtsalt minuga ei sobi.
Nt ei sobi mulle, kui küsitakse enne tegemist. Kui ma palun endale ulatada veinipudeli, siis ma ei taha paar minutit (või pool tundi või 3 järgmist päeva...) selgitada, miks ma seda soovin, enne kui see mulle ulatatakse. Ma võin seda seletada küll - aga samal ajal kui seda mulle ulatatakse või kui see mul juba käes on. Mul pole rääkimise ja seletamise vastu midagi, küll aga ajaraiskamise vastu.
Ei taha rekkajuhti. Ei ole mitte midagi halba öelda rekkajuhtide kohta, tean isegi mõnda ja võin öelda, et nad on täitsa toredad. Aga ma olen naine, kes tahab oma mehe tähelepanu - füüsilist sealjuures, mitte üle telefoni armuavaldusi, misjärel ma rõõmsalt pilves ringi hõljun paljast teadmisest, et mul kuskil on mees...
Ei taha kaklejat. Nagu iga õrnem õrnema soo esindaja oskan mina ka hinnata seda, kui mees suudab võidelda ja end kehtestada ka riiakate machode juures. Ma lihtsalt ei taha, et see oleks esimene lahendus. Või teine, või kolmas. Neljas siis äkki. Eks ta kuskil ikka võib olla, lihtsalt pigem tagapool.
Mulle väga ei meeldi kui mees on otsustamatu - tehku kasvõi halb otsus aga vähemalt otsus. Siis ma saan natuke õiendada ja tema võib paar kurjemat asja vastu öelda ja on selge, kes mida arvab. Või võin kiita, et ta nii hästi suudab ise asju tehtud saada. Mis sest, et ma ise olen kole otsustamatu... mulle meeldib mõelda, et ma kunagi jõuan otsuseni ka, mul lihtsalt läheb keskmisest kauem - aga kui mees ära otsustab ja isegi põhjendatult, siis mina ei pea otsustama ja mees saab olla mehelik ja minu miinused on ilusti täiendatud - win-win all around!
Viimaseks lisan sellise vahepealse asja. Ma ei ütle, et ma sellise mehega pole nõus koos olema, aga ma lihtsalt oleks märkimisväärselt rõõmsam kui seda omadust poleks - nimelt avalikkuse kartus. Kõigil on kuskil omad piirid, aga no lihtsalt nukraks teeb, kui ma ei või isegi ühte suudlust saada nt enne bussi peale minekut, sest ümber on inimesed. Kuidagi ma pean ju oma antisotsiaalsuse tasakaalus hoidma - kui kogu maailmaga olen vaoshoitud, siis nende 2-5 lähedase inimesega võiks ikkagi mingi piirinigi kontaktsem ka olla. Avalikus kohas kallistamine ei ole häbiasi või intiimsuse liigne näitamine, vähemalt mitte minu maailmas.
Pirtspepu klauslid nr 3 done! Hell Yeah!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar