Juba üle poole aasta on möödas meie vallaliste challengist. Kuigi me kõiki ülesandeid ei täinud ning ka mitte tagant järgi, siis mina pean möönma igaljuhul küll, et oli üks edukas ettevõtmine. Vaat see pimekohting, mille mulle mu challengi kaasosaline korraldas.. ma pole sellest ajast saadik enam vallaline. Ehk siis! Leidsin oma printsi.
Ja mitte lihtsalt niisama üks tüüp, vaid müstikat või maagiat või .. mida iganes lisab loole ka tõsiasi, et me elasime peaaegu 4 aastat samas majas, samal korrusel, samas trepikojas, ühesõnaga oli kunagi naabrimees noh! Ma siiani mõnikord mõtlen, kuidas elud ikka käivad üksteisest mööda ja vahel jäävadki mööda käima ja vahel põimuvad ja vahel põimuvad nii, et me seda isegi ei tea. Mina teda mäletasin, aga tema mind mitte, mis on mulle mõistmatu. Kuidas sa oma naabreid kasvõi nägupidi ei tea?! Aga see selleks. Mehed ongi mõnikord imelikud.. :)
Minu vallalise periood õpetas, et Tinderist normaalset ja head ja minuga sarnaste väärtustega inimest leida on raske. Umbes 20st mehest 2 on seda. Ja kui palju aega peab selle peale kulutama, et need normaalsed üles leida. Raiun võibolla tsipa karmilt.. normaalne ja mitte normaalne.. aga laias laastus asjalood nii on. Need, kellega ma kohtusin või rohkem suhtlesin kirjateel.. kõik on kindlasti toredad inimesed, kuid ükski neist polnud peika kandidaat. Ja inimesed ongi erinevad ja kõigiga ei klapi jne jne. Thats ok! Kuna ma olin harjunud suhtlema meestega, kes hakkasid netiteel või ka päriselus käsi püksi ajama, siis polnud ma ka oma pimekohtingu kaaslase aktsiaid eriti kõrgele seadnud. Juu ta sama masti ole. Aga ei olnud. Võin öelda, et see oligi asi, mis mind võlus. Eks kompotis ole kõike muudki, kuid kuna käe püksi ajamise teema häiris mind teiste meeste puhul, siis ma olin tõesti meeldivalt üllatunud. Kas pole imelik. Tervelt kuu aega ei ajanud lausa käsi püksi! KAS POLE IMELIK?!
Tee minu südamesse oli lihtne.. ära fakk aja oma fakking kätt mulle püksi.
Igatahes, oli see vallalise põli üks põnev seiklus, kuid kellegagi koos seiklusi jagada on veel põnevam!
Ciao!
30.PÄEV! fun, fun, fun
Spend today trying to have as much fun as possible, and don't worry about your relationship status.
Tadaaa! Täpselt 30 päeva tagasi alustasime challengiga. Selle aja sisse on jäänud paaaljjuuu ägedat, uut ja ootamatut.
NB! Blogi kirjutamine jätkub tegemata ülesannete näol! Keegi meist küll tanu all pole, kuid kindlasti oleme oma härra õigetele oluliselt lähemal.
Keegi ananüümik kirjutas kommentaari, et me võiksime kasvõi natukenegi oma jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Tema sõnastus oli muidugi koledam. Mulle koledusi korrata ei meeldi. Igaljuhul, ma olen ka seda meelt, et me pole viimasel ajal kuigi aktiivsed challengi täitjad olnud. Päris paljud ülesanded on tegemata jäänud erinevatel põhjustel. Blogi lugemine pole kindlasti enam nii põnev. Usun.
Pingutanud oleme aga küll ning ma ei nõustu mitte üldse selle väitega nagu me võiksime kasvõi "natukene jalgu tagumiku alt välja tõmmata". Need jalad on sealt alt päris tihti välja tõmmatud, aga tuleb veel pingutada. Üks asi on ära teha ja saada nö linnuke kirja, aga fun on ka tähtis. Tähtsamgi et. Mõni ülesanne on tõesti nõme ning nõuab rohkem kui teine, aga ma olen seda meelt, et ootamatud situatsioonid ja kogemused on tekkinud just sealt, kus neid kõige vähem oleme oodanud. Igaljuhul teeme me tegemata tööd ära!
Seda challengit pole mõtet üksi teha. Need ajad, kui ma pole jaganud challengi kaasosalistega omavahel kogemusi või üheskoos väljas käinud ülesandeid täitmas.. on nii igavad ja motivatsiooni vaesed olnud, seltsis ikka segasem. Üksteisele korraldasime pimedeite, laulsime karaokel, tutvusime võõrastega, julgustasime üksteist võõrastele tel.nrit jagama (muide, mul veel tegemata..). Ma arvan, et sõbrannadena oleme ka rohkem teada saanud teineteisest, vähemalt mina neist, sest nemad on õed omavahel ja nagunii teavad kõike. Ma küll ei tea, kas ma olen rohkem avatud raamat olnud :D
Üks suurimaid asju, mida ma õppinud olen selle challengi juures ja üldse deitimistega seoses, on iseendaks jäämine. Ma usun, et see tuleb mul aina paremini välja. Oma minevikust pole kunagi saladust teinud. On vist kahte sorti inimesi. Ühed, kes ei taha teada teise inimese minevikust ning ise ka ei kipu jagama ning teine sort peab mineviku jagamist oluliseks. Ma kuulun kindlasti viimaste hulka. Mu esimene pikk kooselu oli esimest sorti inimesega, kes ei tahtnud kuulda ega rääkida. Teises pikemas suhtes toimus aga väga palju jagamist, täiesti piiritult. See loob sügavuse, aga ma polnud õppinud lahti laskma, seega.. mingid lood või asjad, mida teine rääkinud oli, hakkasid mu peas elama, kui elutuuled rohkem räsisid. Toimus korralik üle mõtlemine jms. Nagu alati, on tasakaal parim ka siin.. mingisuguse mõistliku filtriga mineviku jagamine on super. Ja minu iseendaks jäämise juures on aus tunnistus, et ma tihti kardan iseennast, kuid õpin sellega toime tulema. Minu minevik on mind kujundanud ja kogemusi jaganud ning mulle on tähtis, et inimene, kellele huvi pakun, teab, kes ma olen ning saab aru, kust tulevad mingid teemad või asjad. See kehtib ka vastupidi, ka mina tahan teada ja mõista. Ja ma olen mina ise koos oma mustade nurgatagustega, need on osa minust.
Üks paradoksi kalduv küsimus on alati. Kas armastust peaks otsima või ta juhtub ise?
Mulle tundub, et sellise elutempo juures nagu me kõik elame ning ühiskonna mentaliteedis.. ei juhtu ise enam suurt midagi. Kõik tuleb teenida ja kasvõi vähekenegi pingutada. Tõesti, meie vanemate ajal korraldati kõik ära, alates haridusest kuni tööni, elupaigani ja oma mehe ning naise valikuga oldi hambad ristis surmani. Enam see ei tööta. Kui suur on tõenäosus, et üksiku inimese igapäevase kindlaks kujunenud traiektoorile satub üks vastassoost inimene, kes ISE initsiatiivi üles näitab? Kui avatud üldse on inimene, kes oma traiektooril käib i g a p ä e v, astumata spontaansusesse? Ma ei usu, et selline üldse näeb, et keegi huvi üles näitab, kui palju ta ise märkab.. endapoolsest initsiatiivist rääkimata. Loomulikult tuleb tegutseda ja olla avatud, eelkõige viimast. Avatud. Ma ei tea, kas sulle meeldiks inimene, kes käed ristis oma nina ette vahib ning aina toriseb elu üle? Ja samas igatseb ta paarilist ning peab kõiki mehi sigadeks või naisi ussideks, sest keegi tema nimel ei pinguta. Suhtumine.
Armastus võib juhtuda, aga paar korda elus kui sedagi. On ka inimesi, kellel ei juhtugi ja nad ise ka ei pinguta, et juhtuks. See on väga väga väga väga kurb. Muidugi, ei saa kellegi eest rääkida, võibolla ollakse rahul ja õnnelik.
Ja siis on inimesi, kes arvavad, et kõigist armastuse kandidaatidest on kuskil keegi veel parem, kuskil on see aas rohelisem. No pagan. Ei ole ikka küll! Ma loodan, et üks challengi kaaslane sai sellest aru... :)
Challengi kaasosalisest rääkides, siis üks neist oli see tülpinud naine, kes pidas 90% maailma meestest jobudeks. 99,5% talle liginenud meestest ta tõrjus. Ja ta polnud õnnelik kõige selle juures.
Challengi ajal aga muutus ta täiesti. Ülilahe. Mu lemmiksituatsioonid challengi ajal olid, kuidas ta püüdis endale sisendada: "Kõik mehed pole jobud", põhimõtteiselt iga kord, kui kuhugile pubisse vms sisse astusime. Potentsiaali on!
Teine kaasosaline on jäär, sry, et toon sisse sellise asja nagu horoskoop, aga see on oluline märkus. Jäärad on korralikud purikad. Ma TEAN, millest ma räägin.. mu mõlemad eksmehed on jäärad. :D
Ühesõnaga, see jäärast kaasosaline on jääradele kohaselt kindla arvamuse ning teadmisega, mida ta ise tunneb ning tahab, sealjuures arvab ta ka teadvat, mida teine inimene tunneb või mõtleb. Ei ole olemas "aga äkki".. Pärast ühte selle teemalist chatti andis ta teada, et tema eluarmastuse kandidaat sai võimaluse, sest ta hakkas mõtlema mu jutu peale. KUHU me selle risti nüüd teeme?! :D Jah, ma võtan kogu au ja uhkuse enda peale, kuigi vestluses oli kolm osalist, aga kolmas ei saanud ära märgitud, seega.. kogu aupaiste kuulub mulle, sest siiski jäär.
Ja mina?
Ma olen väga mugav inimene ja kohati ehk ka liiga laisk, seega viimased paar kuud olen seda korralikult lõhkunud. Aktiivsus on loomulikult võtmesõna. Esimene kuu pärast lahkuminekut võtsin endale lisatööd juurde vabadeks päevadeks, et mitte jääda soiku, siis challengi ajal olen pigem sotsiaalses mõttes aktiivne olnud. Palju suhelnud, olnud uutes situatsioonides ning püüdnud võimalikult vähe hirmudele voli anda. Tutvnud uute inimestega ja olnud avatum. Inimesed on tõesti ägedad, umbes sarnane periood oli mul ka esimest pikemast suhtest lahkumineku järel, kuid olulisel destruktiivsem, nii et selles osas on mul hea meel, et olen parem inimene.
Ma lugesin .. ühest raamatust.. ei mäleta enam, millisest.. aga parem kolme aasta jooksul kolm lõhki läinud suhet kui kolm aastat üksinda olemist. Miks? Sest suhetest õpid rohkem kui üksinda oma rutiinis kulgedes. Oluliselt turvalisem on üksinda ja kindlasti mingisuguse aja peale saab sellest mõnus turvatsoon, kus õpitakse elama mõttega, aga ükskord tuleb keegi.. Ja see ükskord on võibolla 10 aasta pärast. Selles mõnusas turvalises üksinduses ei õpi suurt midagi. Loomulikult, üksinda võiks ka olla, mitte hüpata ühe juurest teise juurde, aga miks peaks olema eesmärk ÕPPIDA üksinda olema? Kui me oleme sotsiaalsed olendid, igatseme romantilis suhteid, seksi, jagamist, kuuluvust, pere, järglasi, kodu loomist, ühtusts. Miks pagana pärast me peame õppima üksi olema, kui me eesmärk pole jäädagi üksi?!
Ma usun, et ma olen selle oskuse omandanud, aga see pole tähendanud 0 suhtlust vastassooga. Miks muidu on olemas mees JA naine, sest koos on tervik. Ma tean, et osadele naistele käib uhkuse pihta tunnistamine, et vajatakse meespoolt. Ka mulle on see mõnikord probleemne. Mu eksmees on kunagi öelnud, et ma ei lasknud mingites situatsioonides tal mees olla. Eks ma siis püüa.. mul on paar elektripistikut katki ning segisti lekib ja põrandaliist on lahti ning korteri ukse lukk veidi jebib. Ootan siis meest.
Pärast viimast lahkuminekut justkui arvasin ma.. nüüd pean võtma kogu aja endale ja lapsele. Hullult hakkama endasse süübima ja mediteerima ja joogasse minema ning lehti puudel jälgima jms. Õnneks käin ma psühholoogi juures, kes mu mõngingad äärmustesse minevad mõttekäigud toob normi tasemele tagasi. Ta küsis väga lihtsalt: mida ma tahan. Endale pean ma meelde tuletama tihtipeale, et võiksin segastes olukordades just nii ka enda käest küsida.
Tahtsin teada saada, millised mehed olemas on, kuidas keegi elab või elanud on, mida nad hindavad, millega tegelevad, mis nendega toimub. Aga tahtsin ka tähelepanu ja tunda, et ma pakun kellelegi huvi. Tahtsin ärevust, liblikaid, jalust nõrgaks võtmist, palju õnnehormoone, armuda. Loomulikult kunagi ka siduvamaid asju nagu abielu, lapsi, ühist kodu jms, aga enne seda peab palju muud juhtuma.
Tänane challenge on mul hästi välja kukkunud!
Hommikul magasin kaua, sest töölt on vaba. Tegin pannkooke koos lapsega ja sõime koos laua taga (!) ning asusin blogisse seda sissekannet kirjutama, tema lippas õue pikniku pidama koos oma sõbrannaga. Loomulikult kordagi pole ma muretsenud oma suhtestaatuse üle, ma pole selle pärast üldse muretsenudki. Hoopis teine lugu on kindlasse suhtesse minek, sest ma ei tee seda lihtsalt ja tekivad mingisugused vastakad tunded seoses vabadusega.
Tuli üks pikk postitus, sest ma olen viimase nädala tegelenud peamiselt asjalike asjadega ja täna võtsin päeva täiesti endale (ja natuke ka lapsele :D) ning tegelenud ainult meeldivate tegevustega. Väga fun on ka mitte jälgida kella ning mitte lubada end igale poole.
Lihtsalt. Olla.
Ja lihtsalt elada avatult ning teha asju, mida pole kunagi varem teinud.
Tadaaa! Täpselt 30 päeva tagasi alustasime challengiga. Selle aja sisse on jäänud paaaljjuuu ägedat, uut ja ootamatut.
NB! Blogi kirjutamine jätkub tegemata ülesannete näol! Keegi meist küll tanu all pole, kuid kindlasti oleme oma härra õigetele oluliselt lähemal.
Keegi ananüümik kirjutas kommentaari, et me võiksime kasvõi natukenegi oma jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Tema sõnastus oli muidugi koledam. Mulle koledusi korrata ei meeldi. Igaljuhul, ma olen ka seda meelt, et me pole viimasel ajal kuigi aktiivsed challengi täitjad olnud. Päris paljud ülesanded on tegemata jäänud erinevatel põhjustel. Blogi lugemine pole kindlasti enam nii põnev. Usun.
Pingutanud oleme aga küll ning ma ei nõustu mitte üldse selle väitega nagu me võiksime kasvõi "natukene jalgu tagumiku alt välja tõmmata". Need jalad on sealt alt päris tihti välja tõmmatud, aga tuleb veel pingutada. Üks asi on ära teha ja saada nö linnuke kirja, aga fun on ka tähtis. Tähtsamgi et. Mõni ülesanne on tõesti nõme ning nõuab rohkem kui teine, aga ma olen seda meelt, et ootamatud situatsioonid ja kogemused on tekkinud just sealt, kus neid kõige vähem oleme oodanud. Igaljuhul teeme me tegemata tööd ära!
Seda challengit pole mõtet üksi teha. Need ajad, kui ma pole jaganud challengi kaasosalistega omavahel kogemusi või üheskoos väljas käinud ülesandeid täitmas.. on nii igavad ja motivatsiooni vaesed olnud, seltsis ikka segasem. Üksteisele korraldasime pimedeite, laulsime karaokel, tutvusime võõrastega, julgustasime üksteist võõrastele tel.nrit jagama (muide, mul veel tegemata..). Ma arvan, et sõbrannadena oleme ka rohkem teada saanud teineteisest, vähemalt mina neist, sest nemad on õed omavahel ja nagunii teavad kõike. Ma küll ei tea, kas ma olen rohkem avatud raamat olnud :D
Üks suurimaid asju, mida ma õppinud olen selle challengi juures ja üldse deitimistega seoses, on iseendaks jäämine. Ma usun, et see tuleb mul aina paremini välja. Oma minevikust pole kunagi saladust teinud. On vist kahte sorti inimesi. Ühed, kes ei taha teada teise inimese minevikust ning ise ka ei kipu jagama ning teine sort peab mineviku jagamist oluliseks. Ma kuulun kindlasti viimaste hulka. Mu esimene pikk kooselu oli esimest sorti inimesega, kes ei tahtnud kuulda ega rääkida. Teises pikemas suhtes toimus aga väga palju jagamist, täiesti piiritult. See loob sügavuse, aga ma polnud õppinud lahti laskma, seega.. mingid lood või asjad, mida teine rääkinud oli, hakkasid mu peas elama, kui elutuuled rohkem räsisid. Toimus korralik üle mõtlemine jms. Nagu alati, on tasakaal parim ka siin.. mingisuguse mõistliku filtriga mineviku jagamine on super. Ja minu iseendaks jäämise juures on aus tunnistus, et ma tihti kardan iseennast, kuid õpin sellega toime tulema. Minu minevik on mind kujundanud ja kogemusi jaganud ning mulle on tähtis, et inimene, kellele huvi pakun, teab, kes ma olen ning saab aru, kust tulevad mingid teemad või asjad. See kehtib ka vastupidi, ka mina tahan teada ja mõista. Ja ma olen mina ise koos oma mustade nurgatagustega, need on osa minust.
Üks paradoksi kalduv küsimus on alati. Kas armastust peaks otsima või ta juhtub ise?
Mulle tundub, et sellise elutempo juures nagu me kõik elame ning ühiskonna mentaliteedis.. ei juhtu ise enam suurt midagi. Kõik tuleb teenida ja kasvõi vähekenegi pingutada. Tõesti, meie vanemate ajal korraldati kõik ära, alates haridusest kuni tööni, elupaigani ja oma mehe ning naise valikuga oldi hambad ristis surmani. Enam see ei tööta. Kui suur on tõenäosus, et üksiku inimese igapäevase kindlaks kujunenud traiektoorile satub üks vastassoost inimene, kes ISE initsiatiivi üles näitab? Kui avatud üldse on inimene, kes oma traiektooril käib i g a p ä e v, astumata spontaansusesse? Ma ei usu, et selline üldse näeb, et keegi huvi üles näitab, kui palju ta ise märkab.. endapoolsest initsiatiivist rääkimata. Loomulikult tuleb tegutseda ja olla avatud, eelkõige viimast. Avatud. Ma ei tea, kas sulle meeldiks inimene, kes käed ristis oma nina ette vahib ning aina toriseb elu üle? Ja samas igatseb ta paarilist ning peab kõiki mehi sigadeks või naisi ussideks, sest keegi tema nimel ei pinguta. Suhtumine.
Armastus võib juhtuda, aga paar korda elus kui sedagi. On ka inimesi, kellel ei juhtugi ja nad ise ka ei pinguta, et juhtuks. See on väga väga väga väga kurb. Muidugi, ei saa kellegi eest rääkida, võibolla ollakse rahul ja õnnelik.
Ja siis on inimesi, kes arvavad, et kõigist armastuse kandidaatidest on kuskil keegi veel parem, kuskil on see aas rohelisem. No pagan. Ei ole ikka küll! Ma loodan, et üks challengi kaaslane sai sellest aru... :)
Challengi kaasosalisest rääkides, siis üks neist oli see tülpinud naine, kes pidas 90% maailma meestest jobudeks. 99,5% talle liginenud meestest ta tõrjus. Ja ta polnud õnnelik kõige selle juures.
Challengi ajal aga muutus ta täiesti. Ülilahe. Mu lemmiksituatsioonid challengi ajal olid, kuidas ta püüdis endale sisendada: "Kõik mehed pole jobud", põhimõtteiselt iga kord, kui kuhugile pubisse vms sisse astusime. Potentsiaali on!
Teine kaasosaline on jäär, sry, et toon sisse sellise asja nagu horoskoop, aga see on oluline märkus. Jäärad on korralikud purikad. Ma TEAN, millest ma räägin.. mu mõlemad eksmehed on jäärad. :D
Ühesõnaga, see jäärast kaasosaline on jääradele kohaselt kindla arvamuse ning teadmisega, mida ta ise tunneb ning tahab, sealjuures arvab ta ka teadvat, mida teine inimene tunneb või mõtleb. Ei ole olemas "aga äkki".. Pärast ühte selle teemalist chatti andis ta teada, et tema eluarmastuse kandidaat sai võimaluse, sest ta hakkas mõtlema mu jutu peale. KUHU me selle risti nüüd teeme?! :D Jah, ma võtan kogu au ja uhkuse enda peale, kuigi vestluses oli kolm osalist, aga kolmas ei saanud ära märgitud, seega.. kogu aupaiste kuulub mulle, sest siiski jäär.
Ja mina?
Ma olen väga mugav inimene ja kohati ehk ka liiga laisk, seega viimased paar kuud olen seda korralikult lõhkunud. Aktiivsus on loomulikult võtmesõna. Esimene kuu pärast lahkuminekut võtsin endale lisatööd juurde vabadeks päevadeks, et mitte jääda soiku, siis challengi ajal olen pigem sotsiaalses mõttes aktiivne olnud. Palju suhelnud, olnud uutes situatsioonides ning püüdnud võimalikult vähe hirmudele voli anda. Tutvnud uute inimestega ja olnud avatum. Inimesed on tõesti ägedad, umbes sarnane periood oli mul ka esimest pikemast suhtest lahkumineku järel, kuid olulisel destruktiivsem, nii et selles osas on mul hea meel, et olen parem inimene.
Ma lugesin .. ühest raamatust.. ei mäleta enam, millisest.. aga parem kolme aasta jooksul kolm lõhki läinud suhet kui kolm aastat üksinda olemist. Miks? Sest suhetest õpid rohkem kui üksinda oma rutiinis kulgedes. Oluliselt turvalisem on üksinda ja kindlasti mingisuguse aja peale saab sellest mõnus turvatsoon, kus õpitakse elama mõttega, aga ükskord tuleb keegi.. Ja see ükskord on võibolla 10 aasta pärast. Selles mõnusas turvalises üksinduses ei õpi suurt midagi. Loomulikult, üksinda võiks ka olla, mitte hüpata ühe juurest teise juurde, aga miks peaks olema eesmärk ÕPPIDA üksinda olema? Kui me oleme sotsiaalsed olendid, igatseme romantilis suhteid, seksi, jagamist, kuuluvust, pere, järglasi, kodu loomist, ühtusts. Miks pagana pärast me peame õppima üksi olema, kui me eesmärk pole jäädagi üksi?!
Ma usun, et ma olen selle oskuse omandanud, aga see pole tähendanud 0 suhtlust vastassooga. Miks muidu on olemas mees JA naine, sest koos on tervik. Ma tean, et osadele naistele käib uhkuse pihta tunnistamine, et vajatakse meespoolt. Ka mulle on see mõnikord probleemne. Mu eksmees on kunagi öelnud, et ma ei lasknud mingites situatsioonides tal mees olla. Eks ma siis püüa.. mul on paar elektripistikut katki ning segisti lekib ja põrandaliist on lahti ning korteri ukse lukk veidi jebib. Ootan siis meest.
Pärast viimast lahkuminekut justkui arvasin ma.. nüüd pean võtma kogu aja endale ja lapsele. Hullult hakkama endasse süübima ja mediteerima ja joogasse minema ning lehti puudel jälgima jms. Õnneks käin ma psühholoogi juures, kes mu mõngingad äärmustesse minevad mõttekäigud toob normi tasemele tagasi. Ta küsis väga lihtsalt: mida ma tahan. Endale pean ma meelde tuletama tihtipeale, et võiksin segastes olukordades just nii ka enda käest küsida.
Tahtsin teada saada, millised mehed olemas on, kuidas keegi elab või elanud on, mida nad hindavad, millega tegelevad, mis nendega toimub. Aga tahtsin ka tähelepanu ja tunda, et ma pakun kellelegi huvi. Tahtsin ärevust, liblikaid, jalust nõrgaks võtmist, palju õnnehormoone, armuda. Loomulikult kunagi ka siduvamaid asju nagu abielu, lapsi, ühist kodu jms, aga enne seda peab palju muud juhtuma.
Tänane challenge on mul hästi välja kukkunud!
Hommikul magasin kaua, sest töölt on vaba. Tegin pannkooke koos lapsega ja sõime koos laua taga (!) ning asusin blogisse seda sissekannet kirjutama, tema lippas õue pikniku pidama koos oma sõbrannaga. Loomulikult kordagi pole ma muretsenud oma suhtestaatuse üle, ma pole selle pärast üldse muretsenudki. Hoopis teine lugu on kindlasse suhtesse minek, sest ma ei tee seda lihtsalt ja tekivad mingisugused vastakad tunded seoses vabadusega.
Tuli üks pikk postitus, sest ma olen viimase nädala tegelenud peamiselt asjalike asjadega ja täna võtsin päeva täiesti endale (ja natuke ka lapsele :D) ning tegelenud ainult meeldivate tegevustega. Väga fun on ka mitte jälgida kella ning mitte lubada end igale poole.
Lihtsalt. Olla.
Ja lihtsalt elada avatult ning teha asju, mida pole kunagi varem teinud.
27.PÄEV! uno ja blondiin
Create a new memory at a place with nostalgic ties to an ex.
Küll neid paiku on palju. Olin juba varem ülesannet lugenud ning ette ruttavalt mõelnud, millise koha ma valiksin uue/uute mälestuste loomiseks. Kui me käisime Krooksus karaoket laulmas, siis see oli küll paik, kus me oma suhte algusajal ikka omajagu aega veetsime. Muidugi tolle paigaga on väga palju muid mälestusi samuti.. ajast, mis oli liiga tormiline, et täpsemalt kirjeldada.
Ka challengi kaaskannataja B. kohtus just Krooksus ühe oma eksiga. Kui me karaokele läksime, siis tegin nalja, et saame mõlemad ehk ühe ülesande veel täidetud ning oma eksidega seotud mälestused üle teha karaoke kogemusega.
Täna aga käisin koos ühe teise sõbranna ja paari inimesega Krooksus kaarte mängimas. Muide, istusime ka kohas, kus ma polnud kunagi istunud ja inimestega, kellega ma varem Krooksus polnud kunagi käinud ning kaarte polnud ma seal samuti mänginud. Pean mainima ka, et juhuslikult sattus mu eksmees meie mängu. Kuna me omavaheline suhtlemine ja läbisaamine on chill, siis saame vabalt ühes seltskonnas ka oldud. Kõik oli tore ja naljakas ning iga üks seltskonnast jõudis vähemelt ühe korra võiduni. Muidugi imelik ülesannet täita, kui eksmees siiski uue mälestuse osaline on. Ja ta tõesti juhuslikult sattus Krooksu. Polnud minul teadmist, et ta sinna tulla võib ega ka temal minu puhul.
Vahepeal võtsime kampa ühe blondiini.. Signe? Si.. Siiri? Igaljuhul, tallinnlanna, kes nostalgitses oma sünnilinnas. Väga purjus ja üksi. Igaljuhul, kuna ta tilbendas häirivalt ega leidnud omale kohta, siis andsin oma eksile vihje ta meie mängu hoopis sebida. (Näe, meil on täiesti okei läbisaamine.) Blondiiniga sai veel rohkem nalja, aga mingil hetkel on ka liiga purjus blondiinid nii pagana tüütud. Oeh. Blondiin läks ära pärast teist kaotust.
Minu kõige lemmikum osa õhtust saabus vahetult enne seltskonna lagunemist, kui kolm meest targutasid laste kasvatamise üle. Mitte ühelgi neist aga pole last :) Kuna ma olin vägavägaväga väsinud, siis noogutasin agaralt kaasa. Mu pisut purjus sõbranna, kes ka on ema, aga andis oma hoiakutega hagu juurde. Purjus inimesed olulisi maailma asju arutamas - priceless. Mu kainus saab iga sellise võimalusega veelgi erilisema tähenduse.
Ma usun, et järgmine kord, kui Krooksust möödun, ei käi seest läbi jõnks, mis on viimased 3,5 aastat käinud. Nüüd võiks see jõnks natukesegi teistusugune olla.
Küll neid paiku on palju. Olin juba varem ülesannet lugenud ning ette ruttavalt mõelnud, millise koha ma valiksin uue/uute mälestuste loomiseks. Kui me käisime Krooksus karaoket laulmas, siis see oli küll paik, kus me oma suhte algusajal ikka omajagu aega veetsime. Muidugi tolle paigaga on väga palju muid mälestusi samuti.. ajast, mis oli liiga tormiline, et täpsemalt kirjeldada.
Ka challengi kaaskannataja B. kohtus just Krooksus ühe oma eksiga. Kui me karaokele läksime, siis tegin nalja, et saame mõlemad ehk ühe ülesande veel täidetud ning oma eksidega seotud mälestused üle teha karaoke kogemusega.
Täna aga käisin koos ühe teise sõbranna ja paari inimesega Krooksus kaarte mängimas. Muide, istusime ka kohas, kus ma polnud kunagi istunud ja inimestega, kellega ma varem Krooksus polnud kunagi käinud ning kaarte polnud ma seal samuti mänginud. Pean mainima ka, et juhuslikult sattus mu eksmees meie mängu. Kuna me omavaheline suhtlemine ja läbisaamine on chill, siis saame vabalt ühes seltskonnas ka oldud. Kõik oli tore ja naljakas ning iga üks seltskonnast jõudis vähemelt ühe korra võiduni. Muidugi imelik ülesannet täita, kui eksmees siiski uue mälestuse osaline on. Ja ta tõesti juhuslikult sattus Krooksu. Polnud minul teadmist, et ta sinna tulla võib ega ka temal minu puhul.
Vahepeal võtsime kampa ühe blondiini.. Signe? Si.. Siiri? Igaljuhul, tallinnlanna, kes nostalgitses oma sünnilinnas. Väga purjus ja üksi. Igaljuhul, kuna ta tilbendas häirivalt ega leidnud omale kohta, siis andsin oma eksile vihje ta meie mängu hoopis sebida. (Näe, meil on täiesti okei läbisaamine.) Blondiiniga sai veel rohkem nalja, aga mingil hetkel on ka liiga purjus blondiinid nii pagana tüütud. Oeh. Blondiin läks ära pärast teist kaotust.
Minu kõige lemmikum osa õhtust saabus vahetult enne seltskonna lagunemist, kui kolm meest targutasid laste kasvatamise üle. Mitte ühelgi neist aga pole last :) Kuna ma olin vägavägaväga väsinud, siis noogutasin agaralt kaasa. Mu pisut purjus sõbranna, kes ka on ema, aga andis oma hoiakutega hagu juurde. Purjus inimesed olulisi maailma asju arutamas - priceless. Mu kainus saab iga sellise võimalusega veelgi erilisema tähenduse.
Ma usun, et järgmine kord, kui Krooksust möödun, ei käi seest läbi jõnks, mis on viimased 3,5 aastat käinud. Nüüd võiks see jõnks natukesegi teistusugune olla.
24.PÄEV! easy peasy
Häbi, häbi, häbi..
Täna on tegelikult 06.07 ja neli päeva on jäänud challengi lõpuni.
Selle sooritamine on osutunud väga keeruliseks viimasel ajal. Ma isegi ei tea, millise päeva postitust kirjutada. Aa, kaks ülesannet olen siiski selle.. ee.. nädala jooksul sooritanud? Võlad kuhjuvad.
Panen kuupäevaks õige päeva, see postitus on tagant järgi siis kirjutatud.
Ülesande täitsin õigel päeval! Uuujee!
Go out for lunch with a friend, make a pact to not talk about your love lives even ONCE.
Mõtlesin, et võiks siiski mõne ülesande ikka ära teha õigeaegselt ning tänane paistis teostatav, siis kutsusin mu töökoha läheduses elava sõbranna lõunale. Kui kokku saime, siis ennetades feilimist, mainisin talle, et ei mingeid jutte meestest. Õnnestus! Ainult, et mitu korda pidime rääkima sellest, kuidas me ei tohiks love life teemasid puudutada. Natuke oli ikka raske ka. Kui meestest rääkida ei saa, siis mis muud me teha saime.. kirusime naisi.
Päev 22. Join or start some sort of new social group, like book club or softball team!
Tehtud. Esiteks kuulun ma juba lapsepõlvest peale ühte salaklubise, mille ise lõime ja mis siiani kestab. Ma võin siin mainida vaid klubi kood nimetust SKR, kõik ülejäänu on äärmiselt konfidentsiaalne!
Teiseks liitusin ma paar kuud tagasi töö juures segakooriga, mis minu jaoks on väga suur samm, sest ma pole sotsiaalne inimene ja mul on niigi töö ja remondi ja lapse kõrvalt vähe aeg, et lihtsalt olla. Veel ühe asjaga liitumine oleks minu jaoks juba piin ja mitte enam nauding ja piinlemine ei saa olla vallalise tüdruku challengi eesmärk.
Teiseks liitusin ma paar kuud tagasi töö juures segakooriga, mis minu jaoks on väga suur samm, sest ma pole sotsiaalne inimene ja mul on niigi töö ja remondi ja lapse kõrvalt vähe aeg, et lihtsalt olla. Veel ühe asjaga liitumine oleks minu jaoks juba piin ja mitte enam nauding ja piinlemine ei saa olla vallalise tüdruku challengi eesmärk.
22.PÄEV! raamatuklubi? ei, aitäh
Join or start some sort of new social group, like book club or softball team!
Kas spordiklubi võik siia alla kuuluda? :D
Ühesõnaga, niisama mingit gruppi looma või sellistega liituma ei hakka. Küll aga. Ma liitusin eelmise aasta novembris Articuga ja .. viimased 7 kuud olen sealt lihtsalt mööda kõndinud. Suhteliselt tuimalt, ainult basseini nägemine lööb korraks hinge võbelema, sest mulle hullllult meeldib ujuda. See on ka ainus põhjus, miks spordiklubid mind ei tiri, aga basseiniga võib mind isegi meelitada küll.. jaaa.
Igaljuhul, ma küll ei käinud oma kaardil järel, KUID saatsin meili. :D AGA ma sellel nädalal ühel hommikul, enne tööd, käin ära ja äkki lähen isegi trenni.
Päev 21. Spend the evening dating yourself with a favorite film and a good dinner.
Loving this challenge!
Õnneks kipun seda tihti tegema sest see on üks minu põhi naudinguid: hubane pesa diivanil pleedi sees, pult käeulatuses, teise käe ulatuses maitsvad snäkid ja jalgade juures kaks kassi keras- Living the dream!
Täna olgu siis eriti eriline. Veedan õhtu Ly juures, tegime pastat tomati-hakklihakastmega ja magustoiduks "trummipõrin" isetehtud munajäätist. Jäätise kõrvale ostis Ly vaarikaid ja mustikaid. Tegelikult me hetkel ootame, et jäätis valmis saaks ja täpselt kell 22.00 hakkab üks hea märul, mis laseb mõttel puhata ja keelel jäätist nautida. Mõnus.
Õnneks kipun seda tihti tegema sest see on üks minu põhi naudinguid: hubane pesa diivanil pleedi sees, pult käeulatuses, teise käe ulatuses maitsvad snäkid ja jalgade juures kaks kassi keras- Living the dream!
Täna olgu siis eriti eriline. Veedan õhtu Ly juures, tegime pastat tomati-hakklihakastmega ja magustoiduks "trummipõrin" isetehtud munajäätist. Jäätise kõrvale ostis Ly vaarikaid ja mustikaid. Tegelikult me hetkel ootame, et jäätis valmis saaks ja täpselt kell 22.00 hakkab üks hea märul, mis laseb mõttel puhata ja keelel jäätist nautida. Mõnus.
Tellimine:
Postitused (Atom)